|
kutsikas
Külaline
|
|
Postitatud 01.01.2006 kell 17:22
|
Mul on kaks poega, 3a4k ja 1a1k vanad. Noorem poeg on algusest peale lust ja rõõm - toimetab omaette, vahel käib tuge otsimas, siis jälle leiab omale tegevust. Paraku on vanem poeg vaatamata jõupingutustele risti vastupidine, juba sünnist saati. Selleks, et ta vingudes meil mehega järel ei käiks, peaks keegi kogu ta aega sisustama. Kusjuures juhtub, et ka siis pooled pakutud tegevustest ära põlatakse.
Teistpidi on ta väga rahul, kui näeb, et vanemad tema asjadega mängivad, st tema istub kõrval ja lihtsalt vaatab pealt. Aimate, et see on tohutult väsitav. Oleme proovinud talle tegevust leida ja siis ise eemalduda - momentaalselt lõpeb ka lapse mäng. Oleme proovinud tema igavlemist ignoreerida. Siis saadab me elu kiunumine, mida on äärmiselt väsitav taluda. Seni oleme ikka hiljemalt teisel-kolmandal tunnil 'murdunud'.
Seni olen hellitanud lootust, et saab suuremaks, saab tublimaks. Eks nii see ilmselt ka ole, aga tempo on soootuks liiga aeglane. Juba tunnen end süüdi, et ma ei saa nooremaga piisavalt tegeleda, mis pole ju ka aus ega õiglane. Teisalt laps ilmselt leiab ometi, et noorem liiast tähelepanu saab. Ta on mulle paaril korral teatanud, et tema tahab ise väike vend olla... Ja ometi oleme noorema poja sünnist saati vanemale teadlikult võimalikult enam tähelepanu pööranud. Abi sellest ainult nagut polekski...
|
|
