Ühest küljest soovitatakse lapsega alates esimestest elukuudest palju koos rõõmsalt aega veeta, mängida, rääkida, et areneksid emotsionaalne side vanemaga ja kõne. Teisest küljest hoiatatakse, et mingis vanuses peaks jätma lapsele ruumi ka omaette toimetamiseks ja mängimiseks, et soodustada keskendmisvõime ja loovuse arengut. Kui palju peaks vanem lapsega tegelema, et lapse areng oleks tasakaalus? Mis vanuses hakkavad lapsed ise mängima? Kas palju lähedust otsivat 2-aastast last, kellega seni on palju koos mängitud, peaks suunama juba omaette mängima?
2-aastane vajab kindlasti palju ema ja isa lähedust, sest just see, kuidas laps tajub oma kõige lähemaid endasse suhtuvat, paneb aluse tema kujunevale minapildile ja enesehinnangule. Kas ma olen ikka piisavalt tähtis? Kas ma võin teisi usaldada? Kas teised on olemas, kui mina neid vajan? Need on tähtsad küsimused väikelapse alateadvuses. On väga oluline, et laps saaks kõigele nimetatud küsimustele jaatava vastuse. Ja vastuseid nopib laps iga hetk: see, kuidas te temaga räägite, asju seletate, piire seate, mängite-mürate, teda kuulate, mõistate, lohutate, mille peale kurjustate, mille peale kallistate jne – kõik see sisaldab sõnumeid lapse jaoks.
Need on tõesti olulised küsimused, mida esitate lapse loovuse, keskendumisvõime ja isikliku ruumi vajalikkuse kohta. Väikelaps vajab kõiges vanema toetust ja abi, laps ei õpi ise keskenduma ega loov olema, laps ei oska ise ennast emotsionaalselt toetada – seda kõike saab ta õppida koos vanemaga. Kõigepealt tuleb last piisavalt toetada, alles siis saab ta tasapisi hakata toetuma iseendale.
Koos mängimine ja muugi tegutsemine sel viisil, et lapsele jääb piisavalt vabadust teha asju omal moel arendab tema loovust, vanema seismine selle eest, et mängudel (ja tegevustel) oleks algus ja lõpp, õpetab keskendumisvõimet. Väikelapse püsimatus on loomulik, aga ikka tuleb püüda selle poole, et meelitada teda muinasjuttu lõpuni kuulama, torni lõpuni ehitama, pilti lõpuni joonistama, veidikese haaval üksi mängima. Ka igal argitegevusel on oma järjekord ja reeglid, ka need aitavad kaasa keskendumisvõime arenemisele.
Väikelapsel on vajalik olla turvaliselt seotud, see tähendab, et hoolivad täiskasvanud on talle piisavalt lähedal, nii füüsilises kui ka emotsionaalses mõttes. Kui laps tunneb ennast turvaliselt, on ta altim maailma uurima ja astuma samme iseseisvuse poole. Ent uudishimulik maailmauurimine, mis on üks lapse arengumootoreid, saab kohe takistatud, kui laps tunneb end ebaturvaliselt.
Last tohi last jätta toetusest ilma, kui ta ilmselgelt ise toime ei tule. Kõikides emotsionaalselt keerukates olukordades (nt laps on pettunud, õnnetu, ärritunud) on vastutajaks vanem, sest väikelapsel puudub ressurss ise oma tunnetega toime tulla, tema enesetoetusvõime on esilagu pea olematu.
Mulle meeldib termin piisavalt hea vanem. See on selline vanem, kes on vajadusel alati kohal, kuid ei hoolitse üle, hoolib lapsest, ja hoolib ka iseendast. Piltlikult öeldes: kui vanem näeb last istuli potsatamas, siis ei jookse ta kohe lohutama, vaid hindab kõigepealt olukorda. Võib ju olla, et laps ajab end ise püsti ning saab kogemuse ise hakkama saamisest. On oluline teha vahet neil olukordadel, mil ei ole vaja jooksujalu lapse juurde tormata – ja millal on.
Iga ema tunneb oma last kõige paremini, seega usaldage oma sisetunnet ja kasvage mõnusasti koos. Ema rõõmus rahulikkus aitab ka lapsel rõõmsalt ja rahulikult toime tulla.
