Kolisime veidi üle kuu tagasi elama teise riiki ja meie jaoks täiesti uude keelekeskkonda. Otsustamisest kolimiseni jäi väga väike aeg.Kuna minekupõhjused olid head ja oma pere sees olime üksmeelel, siis ainsaks reaalseks mureks on meie 3aastane tütar. Mul on olnud võimalik temaga kodus olla ja saaksin seda veel ka mõned kuud teha, kuid siis peaksin ka mina tööle minema. Ja pealegi - näen, et ta tegelikult vajab teiste laste seltskonda, seda enam, et Eestis jõudis ta terve ühe hooaja (sügisest poole suveni) lasteaias käia ja talle meeldis seal. Ja mina ei oska väga hästi temavanust last kodus arendada ja õpetada. Ma olen talle alati olemas ja jalutame palju ringi, käime laste mänguväljakutel ja kallistame-musitame hästi palju, kuid ma ei ole suur voltija, kleepija, joonistaja jnejne. Igasuguste mängude jm tegevuste välja mõtlemine ei tule mulle kergelt.
Nüüd ongi kaks peamist murekohta. Keel - see on kogu perele uus. Mina ja lapse isa hakkame seda esimesel võimalusel õppima. Kuid kuidas aidata selles osas last? Kuulen tihti, et nii väikesed õpivad keeli kergelt, lausa lennult. Aga ikkagi on mul hirm lasteaia ees. Peaksin ta siin ikkagi mitmel põhjusel (teiste laste seltskond, areng, minu tööleminek jne) varsti mõnda lastekollektiivi panema, aga kardan seda. Ta on muidu väga väga jutukas tüdruk. Ta on keeleliselt väga hästi arenenud, kuid siin on kõik uus. Kuidas aidata last uude keelekeskkonda sisse elamisel? Mul ei ole ühtegi ideed, kust abi otsida?
Kodus räägime temaga muidugi eesti keelt. Poes jm käies räägime teiste inimestega inglise keeles, kuid tahaksin, et laps õpiks siiski ära selle riigi keele, kus elame, et tal oleks siin lihtsam integreeruda (kuigi me ei plaani siin elada üle 3-4aasta, aga iial ei tea).Kas oleks mõistlikum otsida inglise keelne lastehoid, sest saaksime teda siis kuidagigi aidata?
Olen ostnud talle kohalikus keeles multikaid. Kuid ta ei taha enam vaadata nö. beebikaid, kus räägitakse üliaeglaselt ja kust tegelikult saaks sõnu õppida, talle meeldivad ikka konkreetse looga multikad, aga seal käib jutt kiiresti. Ja üldse - ei tahaks, et laps nö. keeleõppe eesmärgil päevad läbi teleka ees istuks.
Olen raamatukogust võtnud ka lasteraamatuid, aga jällegi - titekate (nt - see on sinine, see on karu jnejne) vastu ta huvi ei tunne, pikemaid lugusid aga ei luba mul teises keeles lugeda või kaotab huvi. Arusaadav - ta ei mõista seda ju.
Seega - kuidas teda aidata? Kuidas lapsed keelt õpivad?
Kuidas teda võõrkeelsesse lasteaeda panna? Kuidas teda esimestel päevadel nädalatel toetada? Kui ta ei oska tualettigi küsida või ei saa aru, kui kasvataja ütleb talle,et ära muretse - emme varsti tuleb jne?
Teine mure on üldisem - kuidas kogu uus elukorraldus ja see, et ta ei näe oma vanu sõpru ja sugulasi nii tihti?
Siiani pole ma märganud tema käitumises midagi teistsugust - juba esimesel ööl uues kohas oli ta nõus oma uues toas magama. Olime valmis, et peame ta enda kaissu võtma, aga vajadust pole olnud. Ta küll ärkab vahel 1-2 korda öösel, aga sama oli ka Eestis. Ja see on tingitud sellest, et tekk läheb pealt ära, juua vaja jne.
Kui küsin talt, et kas sulle meeldib meie uus kodu, siis ta ütleb, et jah. Vahel küll küsib, et miks ta sõpru siin pole või miks me enam vanas kohas ei ela - aga üldiselt ei näe ma siiani, et ta väga muretseks. Aga mina muretsen Sest ei taha, et laps ilma juurteta või sõpradeta oleks - kuigi elame teises riigis.
Mõistan ja mõistsime mehega ka enne kolimisotsust, et lapse seisukohast ei ole see kõige lihtsam, kuid usume, et tegelikult annab välismaal elamine ja teise keele õppimine talle tegelikult suure arenguvõimaluse. Ja natukene tahaks ju mõelda, et lapse pärast ei saa kõigest, mis elu pakub ju ka loobuda (kuigi oleme siiani pigem seda teed läinud). Ei taha ise aastate pärast kahetseda, et jätsime võimaluse kasutamata, kuid samas ei tahaks, et see lapsele valulik oleks.
Seega- palun ühelt poolt julgustust, aga ka häid mõtteid, kuidas 3aastasele see võimalikult valutuks teha.
Aitäh
Ütlen kohe alguses ära, et mingeid imenippe ma ei tea ja peamine, mis aitab last muutusega toime tulla on ikka hea ja toetav suhe vanematega. Teil polnud just pikalt aega mõelda ja valmistuda teise riiki kolimiseks, kuid usun, et olete piisavalt vastutustundlik ja tähelepanelk, et pakkuda selles olukorras lapsele parimat, mis aitab tal võimalike raskustega toime tulla. Kohanemisraskused on küllap tõenäeolised ja seda tervele perele, kuid nagu teiegi väidate, on ju selles kõiges ka palju huvitavaid võimalusi.
Kõige olulisemaks toimetuleku aluseks võibki osutuda teie enda suhtumine ja veendumus, et tulete toime, ka raskustega. Laps võtab sageli üle vanematelt nende nii kindlustunde kui ka ärevuse. Isegi kui muretsete palju, mis on ju täiesti arusaadav, siis eelkõige mõelge sellele, mis aitab teil endal teises riigis ja keelekeskkonas hästi tunda. Kindlasti tuleb kasuks see, kui te mehega mõlemad selle riigi keelt õpite, püüate suhelda erinevate inimestega, püüda kohaneda sotsiaalselt ja ka kultuuriliselt ja endale kodust tunnet kujundada. Kui laps kogeb, et vanemad on rahulikud ja rõõmsad, siis tuleb ka tema paremini muutunud olukorraga toime.
Kergem on kohaneda siis, kui muutusi ei ole korraga liiga palju. Elukoha vahetus on ise juba suur keskkonna muutus, teil veel lisaks keele- ja kultuurikeskkonna muutus, tutvsuringkond (esilagu selle puudumine ja tuttavatest-sugulastest eemalolek), töökohtad jne. püüdke võimalikult palju säilitada seejuures lapsele tuttavlikku. Eesti elevate sugulasatega hoidke sidet, nt skype sobib ju ka lapsele kontaktideks.
On hea, et saate esialgu kodune olla ja võimalikult palju lapsele pühenduda ja talle tuttavlikku päevarütmi säilitada. Edasi oleks samuti hea, kui laps läheb lasteaeda, et ta saaks seda vajadusel tasapisi ja mitte kohe pikkade päevade kaupa. Võib-olla koguni mõnda aega teiega koos seal käia, et oleksite kohe tema jaoks olemas. Sellel on mudugi risk, et ta õpib vaid teile lootma, kuid siis oleks tähtis teda julgustada ikka omaette ka jääma ja ise pöörduma õpetajate poole ja suhtlema teiste lastega. Kui tööle lähete, siis jälgige, et te ei oleks liialt koormatud ja kurnatud, mis võiks kuidas peresuhteid pingestada ja ka lapses ärevust tekitada.
Väga keeruline on anda ühest vastust, kas oleks parem jääda vaid inglisekeelse lapsehoiu juurde või püüda last integreeruda just selle riigi keelekeskonda. Jah, lapsed võivad omandada üsna sujuvalt ja kergelt uusi keeli. On ju palju kogemusi nö kakskeelsetel peredel, kus laps automaatselt lülitub ühe vanemaga rääkides ühele ja teise vanemaga teisele keelele. Lapsd võivad olla väga leidlikud oma märkide, sh mitteverbaalsete, ka uute sõnade leiutamisel kui nad püüavad end arusaadavaks teha. Teise keele sõnu võivad nad samuti nö lennult omaks võtta. Võib ju suhtuda ka nii, et laps käib lasteaias nagu keelekursusel, kus keel omandatakse tegevuse käigus, suheldes ja mängides. Lapsed ju õpivadki nii. Kas see võiks tuua aga kaasa tema jaoks probleeme, murettekitavaid tagajärgi, oleneb ikka sellest, kuidas ta võõras olukorras end psühholoogiliselt tunneb. Igaks juhuks tuleks olla valmis ka mõneks ajaks tagasilanguses lapse arengus, väljendusoskuses, võib esineda ebastabiilsust meeleolus, haigestumisi. Kui laps tunneb heatahtlikku suhtumist endasse, siis tuleb ta toime ka ilma, et kõikidest sõnadest aru saaks.
Seega ei ole garantiisid, et kõik kohanemine kulgeb probleemideta. On ju ka omas koduriigis vahel keeruline minna uude lasteaeda või vahetada elukohta, olla sõpradest eemal. Kõik ei tulene ju ka vaid keelekeskkonna muutusest. Jälgige oma lapse käitumist, meeleolu, aktiivsust, huvi ja uudishimu uut kogeda ja õppida. Hoidke head sidet lasteaiaga või lapsehoidjaga, rääkiga igast päevast oma pojaga, et ta saaks väljendada, kuidas tal läheb ja kuidas ta end tunneb. Julgustage teda ise suhtlema, pöörduma kasvataja poole, kui ta seda vajab ja püüdke vältida tema enda eest probleeme lahendada ja seeläbi tema enda toimetulekut nõrgestada.
Kui aga peaks olema võimalik konsulteerida mõne inimesega, kes on just lapse keelekeskkonna muutuse ekspert, siis tasub sedagi teha. Paljudes riikides on ju peresid, kes on tulnud mujalt. Ehk on selleski riigis selliseid lasteaedu ja hoidjad, kellel on vastavaid kogemusi. Ehk on koguni eestikeelseid peresid?
Lõpuks rõhutan veelkord, et kõige peamine on teie ja teie mehe enda kindlustunne, rõõmus olek ja rahulikkus, head suhted omavahel, seda vajab poeg eelkõige.
Sest ei taha, et laps ilma juurteta või sõpradeta oleks - kuigi elame teises riigis.