Ei osanud täpselt pealkirja oma murele panna, kuid püüan selle võimalikult hästi kirja panna. Sain korra julgustust lasteaiaga raskel harjumisel siin teie nõustamises ja ehk oskate nüüdki juhendada ja soovitada.
Nagu öeldud, tegemist poisslapsega ja hetkel 3,5 aastane. Olnud kaua emaga kodus, lasteaiaga alustasime harjutamist augustist. kuna eemalolek emast osutus raskemaks kui arvasime siis oli ka algus väga nutune ja jonnine, samuti häiris teda väga et rühmas oli palju lapsi ning osa neist kippus ka tõukama ja lükkama. päev päevalt väikeste sammudega nägime ka edusamme ja jätkame samamoodi, lootes et kord ka tuleb hommik kui emmele naerusuiselt lehvitatakse ja päeva jooksul nuttu ei tule. see jutt siis lihtsalt taustaks, mure pigem koduse käitumisega ja eriti konkreetselt ühe olukorraga. mainin ära et seda oli ka enne lasteaeda minekut, praegu lasteaiaga harjumine on seda tõenäoliselt veel võimendanud.
mure nimelt selles et laps ei ole nõus et emme kodust ära läheb. me tõesti pole olnud palju lahus ja ka mitte ühtegi ööd lahus. pole olnud vajadust ja nii on lihtsalt läinud. väiksemana kui ka oli vaja siis polnud probleeme. nüüd aga kui sai kolm siis klammerdumine on tugev. oleme rääkinud heaga ja kurjaga (tunnistan et lihtsalt mingi hetk tüdined sellest vingumisest ja jonnist ja siis tõstad häält, õige see kindlasti pole aga olen ka kõigest inimene ja eksin), aga tulemusi ei taha kuidagi tulla.
hetkel ma tööl ei käi, kuid otsin. seda on ka talle räägitud, et kui tema lasteaias siis saab emme tööl käia. oleme toonud näitena tema tutvusringkonnast teisi lapsi kelle emmed-issid tööl ja lapsed siis kas lasteaias või kellegi hoida.
on loomulik et vahest tahan ka lapseta käia kuskil, kuid laps sellega leppida ei taha. olgu sõbrannaga kinnominek, poodiminek või õhtul sportima, siis enne seda eelneb suur draama meie majas. nutt algab juba siis kui päeva jooksul jutuks tuleb et on õhtul emme läheb, siis jääb mäng katki ja tahab vaid süles istuda. suur nutt ja laused "ma ei taha et sa lähed" "sa kaod ära" "ma tahan sinuga koos tulla" "miks sa pead minema" "ma ei taha issiga olla" jmt kostuvad vaid nutu seest. olen alati neile küsimustele rahulikult vastanud ja selgitanud. oleme rääkinud ja ka näitlikult läbi mänginud et see et emmet näha ei ole, ei tähenda et emmet olemas pole (laps oli kardina taga ja ma ise teisel pool). ei oska kuidagi teda tema hirmudes aidata ja julgemaks saada, sest nii on väsitav nii mulle kes peab kogu aeg korrutama ja selgitama ja nutva lapse maha jätma, kui ka lapse isale kes peale väsitavat tööpäeva saabub koju jonniva lapse juurde kes temaga olla ei taha. kui olen ära siis laps küll rahuneb kuid pigem istub nukralt omaette, harva kui mängib. mida võiks teha ja kuidas teda julgustada?
sel nädalal oli juhus ka kui pidi jääma tuttava hoida, varasemalt on seal alati väga hea meelega ja pigem ise saadab minu ära, aga nüüd hakkas ka seal nutma mis vaibus ruttu ja mängis lõbusasti nii et pärast ei tahtnud kojugi tulla.
tean et lapsed on erinevad ja nende iseloomud ka. olen aru saanud et minu poeg ongi selline õrnem ja hingelisem. näiteks hakkab ta alati nutma aeglasemate meloodiliste laulude peale (parim näide unelaul, mis alati ajab nutma), aja jooksul on paljud mänguasjade helid ajanud nutma. suurt seltskonda ja müra ei armasta, väga ronija-mürgeldaja ka pole. kuigi omaette olles teeb siin teinekord mürglit oma plekktrummide ja teiste muusikainstrumentidega (muusika meeldib väga muidu, kui välja arvata siis eelmainitud aeglasemad meloodiad). kui seltskonnas 2-3 last siis on üldiselt julgem ja möllab-mängib teistega ka. pikalt emaga kahekesi olnud, mis kindlasti teeb raskemaks harjumise emast eemal olema.
nüüd aga mõtlengi et kuidas ikkagi need õhtud ja ka päevad (sest nuttu tuleb juba päeval) paremaks saada, sest mulle pakuti tööd mis just õhtuti ja tunneks end paremini kui laps ka paremini koju maha jääks. samuti on üsna pea ootamas ees üks öö haiglas, mil laps peaks siis isaga kodus olema.
saan aru et lapsel on raskusi just minust eemalolekuga. korra on ta seda ka öelnud, et talle ei meeldi lasteaias olla, sest siis ma olen nii kaugel eemal. seal saan veel aru, et võõrad inimesd ja olukord, kuid kodus issiga peaks ju turvaline olema. isegi kui issiga kahekesi lähevad kuskile siis küsib mitu korda üle kas ma olen kodus ja kui ei, siis millal tagasi tulen. ma ei ole kunagi "ära kadunud", alati olen öelnud, kuhu lähen ja millal tulen. pole olnud ka seda et oleksin jäänud lubatust kauemaks, kuid mulle on jäänud just mulje, et ta kardab minu kadumist kui ma tal silmapiiril pole.
ootan teie soovitusi kuidas last julgemaks ja iseseisvamaks saada, ehk pöörduda mõne spetsialisti poole? et kolmas osapool ehk näeb midagi mida meie ei oska näha? llihtsalt nii kurb on näha et kui varem kui uksepiiks käis (meil fonolukk piiksub kui alt avatakse) siis jooksis poja ukse juurde et issile uks avada ja kättpidi teretada, nüüd aga piiksu kuuldes algab suur nutt ja kisa, mis ei vaibu. siinkohal mainin ära, et jonnile järele pole ma kordagi andnud, sest ma leian et see on pigem jonn kui nutt. teen alati musi-kalli, ütlen kuhu ja kauaks lähen ning lähen. viimased korrad ta ise paneb minu selja taga ukse kinni ja lukku, kuigi nuttu on veel tükk aega kuulda.
loodan et suutsin oma mure kirja panna ja ehk oskate ka juhedada kuidas edasi käituda?
Ma saan aru, et oskate märgata lapse vajadusi ja mõista ning aktsepteerida tema tundlikkust. Teiselt poolt hakkavad aina valjemalt märku andma teie enda vajadused. Te vajate võtta aega endale, et olla üksi või sõpradega. Lisaks hakkate tööl käima. Teile teeb muret lapse reaktsioon teie äraminekutele. Teil oleks palju lihtsam minna, kui laps lepiks ja oleks rõõmus. Olete proovinud selgitada lapsele, et te tulete tagasi ega kao ära. Olete ka treeninud erinevatel viisidel seda, et kui te olete korraks nägemisulatusest väljas, siis tulete ikka peatselt tagasi. Lapse hirm ei ole aga ära kadunud. Soovite leida mõnda ideed, kuidas edasi käituda või uut vaatenurka, mis aitaks midagi muuta.
Teie kirja lugedes tekkis mul mõte seoses emotsioonidega. Ühel poolt on ääretult oluline, et te märkate lapse tundeid, sest see on tema emotsionaalsele arengule väga oluline. Teiselt poolt on lapsel oluline näha, et ema küll mõistab ja näeb, kuid ei karda neid tundeid. Laps tajub ka ema sõnatust hoiakust, kas ema arvates on lapse kurvastamine turvaline või mitte. Kas emast õhkub, et lasteaeda või isaga koju jäämine on väga turvaline lapsele.
Ma ei ole näinud teie suhtlemist oma lapsega, seega pole kindel, kas antud jutt käib teie kohta. Kuid võite ennast jälgida ja märgata, kui palju tunnete tahtekindlust, rõõmu ja elevust seoses oma äraminemistega. Kas võib olla nii, et kuna muretsete lapse nutu ja hirmu pärast, siis oletegi ise ka nö nakatunud ärevusega ja laps tajub omakorda teie ärevust ning kardab lasta teil ärevusega kuhugi minna? Võib tekkida justkui ärevuse spiraal, mis hakkab ennast üha uuesti looma.
Lapsele loob emotsionaalse turvatunde ka see, kui ta näeb ema ja isa rõõmsate ja enesekindlatena. Koduse õhkkonna loovad täiskasvanud. Märgake, kas teie kodus, teie ja mehe vahel on piisavalt rõõmu ja mängulisust. Kas seda saab veel rohkem äratada? Mida vajate teie oma mehelt või mees teilt, et teie mõlema silmad säraksid veel rohkem? Ma usun, et te suudate olla lapse suhtes empaatiliselt hooliv ka siis, kui ise olete elevil ja rõõmus. Vahel on nii, et laps suudab tasahaaval kergemini rahuneda, kui ta näeb, et ema ja isa on rõõmsad ning nende (või ema) pärast ei ole vaja muretseda.
Arengupsühholoogiast lähtudes, on nüüd, kui laps on juba kolme ja poole aastane, vaja lapsel näha aina rohkem oma ema kui isiksust, kellel on omad vajadused, rõõmud, huvid ja vahel ka mured. Ema kui hoolitseja hakkab muutuma emaks, kui isiksus, kellest laps aina rohkem hakkab eeskuju võtma. Hoolitsema õpib ta nüüd aina rohkem ise end eest. Isaga suhte tugevdamine on ka väga hea selles vanuses. Isal on vaja hakkama saada esialgse lapse kurbusega ning leidma oma viis, kuidas lapsega mõlema jaoks toredalt aega veeta.
Seega julgustan teid usaldama, et teie vajaduste rahuldamine (sport, sõbrad, õhtu koos oma mehega, töö) on ka teie lapsele tegelikult väga kasulikud, sest kurnatud ja muretsev ema paneb lapse veel rohkem muretsema. Ema säravaid silmi nähes, leiab ka laps kergemini, kuidas oma frustratsiooni ja kurbusega toime tulla.
Isale (igale lapsevanemale) võib soovitada nutuga toimetulemise julgustamiseks lugeda Aletha Solteri raamatut „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla.“ Raamat räägib väga hästi lapse nutu mõistmisest, vajalikkusest ja sellest, kuidas lapse pingeid vähendada. Raamatul peaks varsti tulema kordustrükk (www.print.ee).
Kindlasti võite soovi korral konsulteerida ka perekeskuse nõustajatega, et juba täpsemalt arutada, mis just teie puhul võiks aidata ja mis pole seni aidanud.
Edu, kannatlikkust ja rõõmu soovides!
