Tere!
Mul on mure oma 4-aastase poja suhtes. Muidu on ta aktiivne tegutseja, näha on et vajalik end füüsiliselt välja elada (jooseb, turnib jne); aktiivne suhtleja ja soovib tihti füüsilist kontakti; maailma avastaja, kes tahab kõike katsetada, teada. Aga seda kõike ainult tuttavas keskkonnas, tuttavate inimestega. Juba titest peale on ta olnud nö konservatiivne poiss, uus on hirmutav ja selle vastu peab protestima. Hea küll väiksena oligi ema igal pool kõrval: toetas, selgitas, hoidis kätt jne. Aga mida vanemaks laps saab, seda iseseisvamaks peaks ta saama. Aga ma näen, et tal tuleb nagu blokk ette ja ta kangestub, ei aita julgustamine, selgitamine, meelitamine, preemiatesüsteem, pahandamine... Mõned näited:
1) hambaarsil oli ta nõus suu poolenisti lahti tegema alles 5ndal külastuskorral ja seda ka hetkeks ning põrandal seistes mitte hambaarstitoolil. Ütleb, et kardab. Kuigi eelnevad ebameeldivad kogemused puudusid, meil olid kodus hambaarsti teemalised raamatud lugemiseks ja arutamiseks, vaatasime Jussi TV-st hambaarsti klippe, mängisime kodus hambaarsti mängu, võtsin ta endaga hambaarsti juurde kaasa "ekskursioonile", kus ta turvaliselt vanaisa süles sai näha, et minuga ei juhtunud seal toolis midagi halba. Miski ei aidanud. Kui ta oligi sõnades viimase hetkeni valmis suud lahti tegema, siis arsti kabinetti sisenedes tuli taas "pidur" peale.
2) nüüd tahtsime panna 4-5 aastaste poiste üldfüüsilisse trenni, et saaks end seal välja elada, mitte ei jookseks kodus ringiratast 20 tiiru ümber toa, lisaks õpiks distsipliini, saaks uusi kogemusi, uusi tutvusi jne. Ülejäänud 15 poissi teevad kaasa, on rõõmsad ja minu poeg seisab seina ääres, sõrmed suus, pisar silmas... Tema kardab. Ei aita julgustamine, et sa oskad ju seda, näe teistel on tore, ma olen siinsamas ja vaatan vms.
3) vanavanemad tõid Itaalia reisilt musta värvi lintmakarone, laps keeldus toitu nähes söömast, ilma proovimata, et talle ei maitse, kuidi makarone sööb hea meelega. Olles harjunud lillade ploomidega, siis kollaseid ploome samuti ei puutugi.
Nii ongi tavaline, ta isegi ei proovi, teatab, et meeldi või ei oska. Ma küll seletan, et enne proovigu mõnd sööki/tegevust, et kust ta muidu teab, et ei meeldi või ei oska. Aga ta pigem hoidub ka proovimast.
4) maja ees mängivad lapsed, ta tahaks ka laste seltskonda, aga hoiab eemale ja on samas õnnetu, et tal pole kellegiga mängida. Aga mängu minna ei saa, sest teised on võõrad. Kui tuttavate laste seltskonda tulevad võõrad lapsed, siis tema eemaldub kõigist lastest. Ütleb, et need on talle võõrad ja talle ei meeldi. Selgitan, et kuidas nad muidu talle tutavaks saavadki, kui ta ise eemale hoiab ja ainult nii saabki teistega tuttavaks, kui nendega koos olla.
Oleme mänginud kodus rollimängu, et kuidas võõra lapsega tutvust teha, kuidas teist last mängu kutsuda või ise mänguga liituda. Reaalselt ta seda ei rakenda.
Ei oska enam ise last aidata ja oleme hädas. Eks kõige rohkem kannatab laps ise. Ja mida suuremaks ta saab, seda rohkem maailm tema jaoks avardub ning tundmatuid olukordi, kohti, inimesi, tegevusi tema teele satub. Ei tahaks, et ta jääkski mööda seinaääri käijaks ega julgeks midagi teha. Ehk saaks teda kuidagi aidata? Paluks nõu!
Tänud vastajale!
Kirjeldate väga põhjalikult ja ilmekate näidete kaudu oma muidu igata vahva neljaaastase poja eripära - kellel esineb raskusi uute olukordade, inimeste, asjadega (toit) kokkupuutel.
Teil on mure, et teie nö "konservatiivne poiss", kes seni on saanud teie jäägitu tähelepanu, toetuse osaliseks- peaks ealiselt juba suutma iseseisvalt kohaneda uute stiimulitega.
Omalt poolt olete andnud vanemana parima- julgustanud, toetanud, kiitnud, selgitanud, olukordi läbi mänginud - super! Need on täpselt sellised käitumisviisid, mis teie poega aitavad.
Lugedes teie poolt toodud mureolukordi ja ka nimetatud kohanemisraskust kõige uuega kohtudes, saab tõdeda, et tegu on teie lapse isiksuse ühe eripäraga, kaasasündinud temperamendiga ja ühe selle komponendi tugeva esinemisega.
Meie temperamenditüüp määratakse juba enne sündimist. Inimene saab siia ilma tulles kaasa ainulaadse koguse iseloomuomadusi, mis juhivad tema käitumist ja suhtumist ümbritsevasse. Juba väikestest lastest on näha, kui erineval moel nad suhtuvad elusse, uutesse asjadesse ja olukordadesse.Temperament on inimese personaalsuse kõige püsivam tahk. Temperamendi osad on näiteks:
aktiivsus – kui energiliselt me liigume, räägime ja teeme kõike muud;
tundlikkus – kui üksikasjaliselt paneme tähele ümbritsevat, ka teisi inimesi;
kohanemisvõime – kui kergelt kohaneme muutustega;
järjekindlus – kas tüdineme kiiresti või viime alustatu lõpuni, maksku mis maksab;
häiritavus – kui hästi suudame keskenduda oma tegevusele ümbritsevate segajate ja ärritajate kiuste;
rütmilisus – kas armastame magada, süüa, töötada ja puhata reeglipäraselt või nii, kuidas juhtub, kui korrapärane on üldse meie elu;
lähenemine-taandumine – kas innustume kõigest uuest ja oleme varmad seda kohe järele proovima või oleme esmalt ettevaatlikud ning vaatame kõrvalt;
intensiivsus – kui jõuliselt näitame välja oma positiivseid ja negatiivseid tundeid.
Temperamenti jagataks ka kergeks ja raskeks. Kerge temperament iseloomustab lapsi, kes on paindlikud ja rõõmsameelsed, kes rõõmustavad oma vanemaid. Kerge temperamendi alaliik on
aeglaselt aktiveeruvad lapsed - neid iseloomustab:
esmalt ettevaatlikud (uues olukorras), eemaletõmbuvad, kohanemisaeg on pikk, peale kohanemist võivad olla sama aktiivsed ja entusiastlikud kui teisedki.
Puuduvad tõendid ebakindluse suhtes.
Olulised on vanemate ootused ja vanemate võime oma last mõista, see tähendab, et mida arusaajam on vanem , et tegu ta lapse ainulaadse eripäraga, seda kergem on sellega toime tulla nii lapsel, kui vanematel endil.
Riskifaktor: tihti käsitletakse nende laste käitumist kui probleemset, neid peetakse ärevateks, halvasti kohanevateks.
Kohanemisvõime all mõeldakse seda, kui kiiresti ja kergelt inimene kohaneb muutustega ja uute asjadega. Kergelt kohanev inimene ei vaja ettemõeldud plaane ja ajagraafikuid, üllatavad muutused ei aja teda paanikasse.
Raskelt kohanev inimene tahab olla juba tuttavas ja turvalises keskonnas. Etteaimamata olukorrad tekitavad temas tundeid, et ta ei kontrolli oma elu ja tänu sellele punnib ta vastu iga uue asja suhtes. Iga väiksemgi muutus võib rikkuda tema päeva.
Sellise lapse jaoks on kõige tähtsam rahulik, heatahtlik psühholoogiline õhkkond kodus ja lasteaias. Last- (võimalik, et melanhoolikut) tuleb palju kiita, näidates talle usku tema võimetesse. Isegi kui ta täidab ülesande halvasti, tuleb temasse sisendada usku, kiites heaks tema püüdu lahendada üks või teine ülesanne.
Lapsele tuleb luua pidevalt võimalus saada eduelamusi ka kõige tähtsusetuna tunduvatest ülesannetest. Sagedamini rääkida läbi positiivsed momendid, püüda teda eemale tuua murelikest mõtetest. Õpetada talle tegema iseseisvaid valikuid ka harjumuspärastes elulistes situatsioonides (millise mänguasjaga mängida, mida selga panna, kellega mängida, mida süüa jne).
Seega saab soovitada teil otsida kirjandust laste temperamenditüüpidest, kus võite leida ka tuge ja häid mõtteid, kuidas oma last parimal moel tema arenguteel toetada.
Rõõmu ja rahulikku meelt!
