Tere!
Mure järgmine: Minu 8-aastane tüdruk kardab kodus pimedas ja ka valges üksi liikuda. Sellest pikemalt rääkides, selgus, et ta kardab, et keegi on tal seljataga. Ütles, et kui ta on nt. pesemas, siis ta peab kogu enda ümber vaatama, sest ta arvab, et keegi on tal seljataga. Mingi aeg kartis ka väljas käies oma varju kui vahest nt. tänavavalgustuse postide all liikudes tekkis neid mitu. Vahepeal on ka kujutanud ette kuidas toas keegi liigub ja siis ise kardab. Lisaks sellele, ütles, et kui vahest omi mõtteid mõtleb, siis mingi hetk lihtsalt ehmatab. Mida peaks tegema? Kas peaksin muretsema ja pöörduma ikkagi psühholoogi või psühhatri poole, võib läheb selline kartmine iseenesest mööda.
Saan aru, et otsite viisi, kuidas aidata oma last, kellel on häirivad hirmud. Kui laps midagi kardab, siis on üks tõhus abistamisviis lapse aktiivne kuulamine. Hea, kui laps saab rääkida, mida ja kuidas ta kogeb. Vanem võiks võtta aega, et lihtsalt jääda kohale ja püüda lapse kogemust mõista. Vältida tasub kindlasti lapse hirmu naeruvääristamist ja kritiseerimist, kuid samuti ka küsimist, selgitamist, lohutamist ja julgustamist. Kui laps tajub, et vanem võtab last tõsiselt ja tunneb end lapse hirmust hoolimata turvaliselt, siis saab laps oma hirmuga paremini hakkama. Kui vanem püüab mõista, mida laps kogeb ja sõnastab oma sõnadega lapsele tema kogemuse tagasi, siis laps saab kas nõustuda või täpsustada. Sellise peegeldamise käigus suureneb vanema mõistmine, kuid ka laps ise hakkab endast paremini aru saama.
Kui laps saab oma hirme rahulikult täiskasvanutega jagada ja teda võetakse tõsiselt ka siis kui täiskasvanul ei ole sama hirmu, siis võivad need hirmud iseenesest muutuda ja kaduda. Vahel leiab rääkimise käigus laps ka ise, mida ta vajab, et need hirmud tema tegemisi ei häiriks. Kui teil tekib siiski endal mure ja teil on keeruline last kuulata ja peegeldada, siis võite muidugi pöörduda psühholoogi poole.
