Mind ehmatas minu pisipoja käitumine. Kirjutan sellest lähemalt.
Viisin poisi magavana tema enda voodisse lõunaund magama, toaukse panin lukku. Kui ta häält teeb, olen alati kiirelt kohale läinud ja ta sülle võtnud, lohutanud ja ta uuesti magama pannud. Tema on alati rahunenud. Täna aga ei saanud kohe minna ta juurde ning ta nuttis ja klobis ust (mitte väga kaua, ca mõned minutid kauem kui tavaliselt!) Kui ukse avasin ja ta sülle võtsin, hakkas tema aga veel rohkem nutma, mind küünistama ja näpistama. Süles olla ei tahtnud, viskles ja rabeles... Mul jäi selleine mulje, et ta sõimas mu näo täis selle eest, et ma ta lukutaha panin, üksi jätsin vmt. Ei ole teada nii vihasena enne näinud!! Selline tige nutt kestis ikka päris kaua. Magama enam muidugi ei jäänud. Kas siin piisab kui vaid kuulan ja lohutan teda ja ootan millal see möödub? Selliseid kergemaid solvumisi tuleb meil ette päris tihti. Poiss solvub ja on vihane vahel ka siis kui mina ei saa aru tema jutust. Kas lasen tal lihtsalt nutta ja siis juhin tähelepanu eemale?
Olete mures pisipoja käitumise tõttu. Kui laps nutab, küünistab, näpistab, siis see on eelkõige märk sellest, kuidas tema ennast tunneb. Ta ei oska ju veel ise öelda, mis temaga toimub, ja ta ei tea, et on olemas tunded ja et tunnetel on nimed. Kõike seda teate aga teie. Vanema ülesanne selles olukorras ongi mitte niivõrd rahustada-lohutada, kuivõrd peegeldada kõiki neid tundeid, mida te näete lapses avaldumas tema käitumise kaudu. Nt: sa oled väga pahane minu peale, et ma kohe su juurde ei tulnud; sulle ei meeldinud üksinda olla; sa olid hirmul, et ma ei tulegi sinu juurde... jne. Isegi kui te ei saa pihta just sellele tundele, mida laps täpselt tundis, siis rahustavalt ja abistavalt mõjub juba see, et laps tunneb, et teda püütakse mõista, et temast hoolitakse, ja mis eriti tähtis - et see, et ta nii tunneb, on igati normaalne, sest kõik inimlikud tunded on lubatud ja mõistetavad.
Tähelepanu kõrvalejuhtimist võib vahel tõesti kasutada, kuid sellest ei tohiks saada põhireegel. Põhireegel on see, et laps peab saama oma pettumused ja õnnetu-olemised välja nutta. Kui me lapse tähelepanu aina kõrvale juhime, jääb pinge lapse kehasse ja kui pinget on liialt palju, võib see mõjutada lapse immuunsust, väljenduda kehalistes vaevustes jms. (Kõik see kehtib loomulikult ka täiskasvanud inimeste kohta).
Oluline on nutva lapse kõrval olla toetav ning mõistev, kuid samas peaks vanem endale aru andma ka sellest, et ta ei saa lapse valu endale võtta, seda ise nö ära nutta (kuigi nii tahaks last säästa). Kui lapsel lastakse ta nutud rahulikult ära nutta, saab ta kogemuse, et elus tuleb ette pettumust ja õnnetuolemist, et see kuulub elu juurde, ja et ka rasked tunded saavad lõpuks mööda, kui ollakse nõus neid tundma (ja tuntakse selles lähedase inimese toetust). See on lapse jaoks ühtlasi tundekasvatus ning ka tema enesetoetusvõime arengu toetamine.
Soovitan ka lugeda A. Solteri raamatut "Nutt ja jonnihood", see on abistanud väga paljusid emasid oma laste mõistmisel.
Ei ole teada nii vihasena enne näinud!! Selline tige nutt kestis ikka päris kaua. Magama enam muidugi ei jäänud. Kas siin piisab kui vaid kuulan ja lohutan teda ja ootan millal see möödub? Selliseid kergemaid solvumisi tuleb meil ette päris tihti. Poiss solvub ja on vihane vahel ka siis kui mina ei saa aru tema jutust. Kas lasen tal lihtsalt nutta ja siis juhin tähelepanu eemale?