Hakkasin poisile potil käimist harjutama siis kui ta sai 7-kuuseks. Alguses oli kõik hästi. Talle istus potil väga hea meelega. Andsin talle mõne kõristi ka pihku, mida ta siis uuris. Tegi oma hädad ka ilusti ära. Nüüd, kui poiss on saanud 1 a 3 k, ei ole ta üldse nõus potil istuma, nutab ja trambib jalgu. Püüan teda rahustada ja panen ta ikka potile tagasi istuma kui ta sealt põgeneda püüab. Potil käimisest ei tule tavaliselt midagi välja. Ja nii on see kestnud juba terve nädala. Kuidas peaksin käituma, kas panen ta potile tagasi istuma mingiks teatud ajaks või pole sellisel rabelemise taltsutamisel suurt mõtet? Kas peaksin ehk mõne nädala asja rahulikumalt võtma ja sellest potilkäimisest nii suurt numbrit tegema? Kohe, kui ma teen juttu potile minekust, tuleb tal viril nägu ette. Ja mis küll sellise järsu muutuse käitumises põhjustada võis? Minuteada ei ole tal olnud mingit negatiivset kogemust potil käimisega.
Muidugi on see tore, kui õnnestub juba varakult last potiga harjutada. Emad rõõmustavad lapse edusammude üle ja lapsed saavad kiita. Lapsed rõõmustavad ema rõõmu üle. Seejuures tuleb aga arvestada, et näiteks 7-kuune laps ei oma veel oma keha üle kontrolli ja ei suuda teadlikult potil käimise harjutamisest osa võtta. See tähendab, et õnnetumine on pigem juhuslik ja oleneb suuresti sellest, kuidas emal-isal õnnestub õige hetk ära tabada. Kui lapsele anda kätte mõni mänguasi, et ta potil ikka püsiks, siis seda enam ei teki tal seost pissimise ja kakamisega, vaid selle huvitava asjaga, millega tema tähelepanu köidetakse. Umbes 1,5-aastani ei ole laps veel küps, ta ei oma põie- ja soolefunktsioonide üle kontrolli ega ole suuteline end tagasihoidma ja potil tahtlikult oma toimetamisi tegema. Tema jaoks on potil käimine midagi, mida ta teeb näiteks uudisimu või lõbu pärast, selleks, et emmele head meelt teha, mõnd mänguasja saada vms. Samas on kerge tekkima ka mõni ebasoovitav seos lapse jaoks. Teie kirjutate, et teie teada seda ei ole. Loodetavasti see nii on ja kindlasti tuleb püüelda, et seda ka ei tekiks. Seega teie küsimusele vastates, ei ole tõesti mõtet last potile sundina, pingutada tema meelitamisega ega ka pahandada, kurjustada või muul viisil negatiivseid seosed tekitada. Laps tajub kergesti vanemate emotsiooni, ärevust, närivilisust ning tõrksus temas selle tekitanud olukorra suhtes on kerge tekkima. Seda enam, et ta ei mõista potil käimise protseduuri samamoodi nagu suured inimesed.
Veel on täheldatud, et selles vanuses lapsed võivad omistada erinevaid tähendusi ka sellele, mis nende kehast väljub, see võib olla nii huvitav kui hirmutav, kes teab, mis kujutlusi tekitav, igal juhul on see neile veidi arusaamatu, kuidas keha funktsioneerib. Seega on väga oluline, et säilitaksite rahuliku meele, käituksite nii loomulikult kui võimalik, siis saab ka laps suhtuda potil käimisse neutraalselt. Vahel aitab see, et kui laps näeb, et nii teevad nii suured kui väiksed inimesed, nt teised temavanused või veidi vanemad, siis võtab temagi seda jälle omaks (täiskasvanuid ta ju ei näe väiksel potil istumas).
Kui tundub, et praegu on tõrksus sedavõrd ilmne, et vaja teha paus, siis võib see tõesti ka lapses pinged maha võtta. Mõne aja pärast, aga jälgige lapse reaktsioonie ja lihtsalt tehke vajalikud toimingud ilma erilise pealekäimise või meelitamiseta näiteks magamast tõustes, õuest tuppa tulles, enne magamaminekut jne., mille juurde võiks kuuluda nt riietumine, pesemine ja ka potilkäimine, rääkige neutraalselt pissist ja kakast ning küll siis tuleb kõik omal ajal ja asjakohaste loomulike seostega.
