Tere,
minu 5 aastane poeg ei taha väga sageli kuulata, kui ma talle mingeid asju seletada püüan. Näiteks kui on olnud mõni ohtlik olukord ja ma püüan pärast natuke arutada, et miks oli ohtlik ja kuidas oleks ohtusid kõige praem vältida, siis surub ta käed kõrvadele ja ütleb, et ei kuula mind. Või kui püüan seletada, miks ma tal midagi teha ei luba. MA ei saa aru, miks ta seda teeb, ja ma olen mures, mis saab siis, kui ta on juba suurem ja saaks küll asjadest au, aga lihtsalt suleb kõrvad, ehk mitte enam kätega, aga vaimus. Ma ei pea ka õigeks üldse mitte seletada, miks mingi käitumine on ohtlik või halb; olen püüdnud ka iseenda kogemusi lisaks tuua, et ta ei arvaks, et ainult tema on midagi valesti teinud.
Olen ka aru saanud, et ta arvab, et sellised märkused või seletamine tähendavad, et ta ongi ise paha. Olen küll hoidunud teda pahaks nimetamast ja ikka käitumist või sõnavara sobimatuks nimetanud, aga tema jaoks see ikkagi käib tema kui isiksuse kohta vist. Ei teagi, mismoodi seda olukorda parandada.
Vabandan, kui ei osanud väga hästi seletada, mis mul mureks on, võibolla oskate küsida juurde, et saaksin paremini lahti rääkida.
Lugupidamisega,
Liisi
Püüate oma pojale seade piire, hoiatada ohtude eest, luua talle turvalist ümbrust, kuid tema näib seda eiravat. Poeg näitab selgelt, et ta ei taha teid kuulata ja see teeb teid nõutuks ja murelikuks. Kas võib olla, et ta juba kõike seda on kuulnud ja teie parimate kavatsustega tehtud hoiatused mõjuvad talle lihtsalt tüütusena, noomivana ja etteheitva moraalijutlusena? Võimalik tõesti, et ta ei taha kuulda seda, mida on juba korduvalt kuulnud ning seda enam, kui tajub teie juttu enda halvustamisena ning näitab selgelt kõrvu kätega sulgedes, et soovib end selle eest kaitsta. Ma võtaks poisi tunnet tõsiselt, kui ta väidab, et tunneb end halvana. Nüüd on siis põhiküsimus, kuidas rääkida lapsega nii, et ta tunneks end hästi, teie poolt tunnustatuna, hakkama saavana, vastutusvõimelisena ja tahaks ja saaks teid kuulata? On tähtis, et tunnetaks, et teie usute temasse, teie rääkimised ei oleks ühepoolsed monoloogid, vaid vastastikused, teda kaasavad arutelud ning teie sõnumid talle väljendaks hoolivust, teineteisega arvetamist.
Usun, et põhjalikumalt saaksite tutvuda vajalike soovitustega lugedes Th.Gordoni, J.Juuli jt raamatuid (vt kirjanduse loetelu meie kodulehelt). Piiride seadmiseks, teie jaoks oluliste arusaamade edasiandmiseks vajate kehtestamisoskust, selle väljendusviisiks on mina-keel ja see tähendab oma mõtete, tunnete väljendamist ilma hinnanguta lapse kohta ja tema käitumise kohta. Mina-sõnum sisaldab lapse käitumise mõju teile, teie häiritust, tulenevat kahju, teie tundeid. Teadmata, mis olukorras tunnete vajadust sekkuda, toon lihtsalt näite: kui sa toas jooksed ja palli mängid, siis kardan, et keegi võib viga saada. Kehtestamise sisu on: käitumise hinnanguvaba kirjeldus, mõju teile, teie tunne. Vahel piisab ka lihtsalt öelda, ilma pika jututa, mida peate oluliseks, kuid ikkagi on kõige selgem ja mõjusam (kõige vähem lapse enesehinnangut kahjustav) seda teha mina-keeles: nt ma tahan vaikust kui loen; ma ei luba sul üle tunni aja järjest arvutis olla; ma tahan kindel olla, et sõidad rattaga vaid lubatud kohas; kell 9 on aeg magamaminekuks ja ma ei salli venitamist jne. Teie kirjast lähtuvalt võib olla vajalik proovida lapsega rääkida konkreetsemalt, lihtsamalt, lühemalt ja seetõttu võib olla ka teie jutt lapsele selgem, arusaadavam. Ta on nii suur poiss küll, et vajadusel küsib üle, kui tõesti vajab lisaks seletusi. Õigupoolest võibki olla talle see vajalik, et tal saaks tekkida endal küsimused ja huvi. Praegu võib olla ka nii, et ta on ülekoormatud seletustest, hoiatustest, teie püüdlustest teda kaitsta ning tal endal ei saagi tekkida oma tunnetust ohust, piiridest, vastutusest. Kindlasti tuleks aga välja jätta oma rääkimistest kõik, mis on hinnanguline, kriitiline, süüdistav, ähvardav, sildistav jne. (vt Gordoni, McKau jt raamatutest suhtlemistõkked).
Et teie suhtlemine pojaga ei kujuneks vaid ühepoolseks ja poeg tunnetaks, et temaga arvestatakse, et ka tema saaks end väljendada, seejuures ka mittenõustumist, ebaõiglust, häiritust, pettumust, vajab ta teiepoolset abi ning selleks sobib aktiivne kuulamine (vt jälle nimetatud raamatutest) üks näide võiks olla nii: ma räägin sulle ja paistab, et sa ei taha mind kuulata; sulle ei meeldi, et ma jälle keelan sind; sa tahaksid parema meelega veel mängida jne. See ei tähenda,et nõustute sellega, mida te ei pea sobivks, kuid võimaldab lapsel väljendada, mida ta vajab ja tunneb ning teil aru sellest aru saada, mis temas toimub, mis paneb teda teatul viisil käituma, mis talle raskusi valmistab. Vanema aktiivne kuulamine tähendab lapsele seda, et teda mõistetakse, temast hoolitakse, teda väärtustatakse. Kui laps seda kogeb, siis on ta valmis ka teiste tundeid, arvamusi ja piire tõsiselt võtama. Niisiis head lugemist ja proovimist.
