Meie 6-kuune beebi ei jää absoluutselt toas magama...hommikused ja õhtused magama panemised on täiesti kohutavad. Võib tund aega ukerdada, joriseda, sipelda, endal on silmad nii väsinud aga magama ei jää. Ma ei saa lihtsalt aru, mis toimub...kas võib olla mingi terviseprobleem,millest see trall käib. See ajab juba ennast ka nii hulluks
Magamajäämine on väikelapseeas tihti problemaatiline, otseste terviseprobleemidega on see harva seotud, enamasti on tegu emotsionaalse probleemiga. Laps ei oska ju kurta, mis tal häda on, vanemad peavad alatasa mõistatama, mis segab: hammaste tulek, kõhuvalu, janu, ärevus, sobimatu valgus või temperatuur, ebamugav asend, tühi kõht, täis kõht... teda võib teha rahutuks ka see, et uni ei tule peale, või et uni just tuli peale, aga siis miski segas... jne. Väikelapsel on oma n-ö frustratsioon, mida võib tekitada kõik eeltoodu, ja paljugi veel. Lapse närvisüsteem on nõrk ja välja arenemata, aga üks suurepärane võimalus vabaneda frustratsioonist on nutta. Vahel juhtub, et emmed muudkui kiigutavad ja kussutavad, küll pakuvad süüa ja juua, aga miski ei näi aitavat. Tasub kontrollida, kas laps mitte ei tahagi lihtsalt oma nuttu ära nutta.
Kui laps kasvab, muutub ka tema unerežiim ja -vajadus.
Oluline on teie enda tunne ja sisemine hoiak sel ajal, kui laps „ukerdab ja joriseb“. Kui olete ka ise ärev seetõttu, et äkki ta jälle ei jää magama, ehk muretsete ka, kui hea ema te üldse olete, kui ei suuda last magama panna jne, siis kandub ärevus ka lapsele ja tema uni on veel raskem tulema. Oluline on teie rahu ja kindlus: ma olen hea ema, ma teen kõike õigesti, tulen toime oma tunnetega, kui kuulan lapse nuttu... Enamasti on abi sellest, kui lapselegi sellest räägite: nt ma saan aru, et sul on raske magama jääda, näed, uni ei taha sugugi tulla..., sa ei taha veel magada..., sulle meeldiks natuke sülle tulla..., sa oled kuri, et luti maha viskad... Laps ei pruugi kõiki teie sõnu mõista, kuid teie rahulik hääletoon, kannatlikkus, turvaline kehahoid jms annavad lapsele kooskõlalise sõnumi: emme teab, mis emme teeb, ja tal on kergem teid usaldada ja siis tuleb ehk unigi kergemini. Sedalaadi jutt annab lapsele ka märku, et temast on aru saadud, et tema arvamust on kuuldud ja mõistetud. Ka kindlad rutiinid enne uneaega peaksid hõlbustama magamajäämist.
Lapse nõudmistes väljenduvad tema vajadused, sh vajadus teie tähelepanu, hoole ja armastuse järele. Kui laps on päeva jooksul saanud piisavalt kõike, mida ta oma arenguks vajab, kui tema füüsilised ja emotsionaalsed vajadused on kaetud, on päevane uni, õhtune magamajäämine ning ööuni enamasti sügavamad-rahulikumad.
Oluline on jälgida, millal laps rahulikumalt magama on nõus jääma ja millal mitte. Pange tähele, mis eelneb sellele, kui laps rohkem rassib ja mis on siis teistmoodi, kui ta seda ei tee. Kui märkate mõnda detaili, mis siin oluline tundub, püüdke rohkendada neid olukordi/käitumisi, mis lapse magamajäämist tunduvad soodustavat. Ja vastupidi – vähendada seda, mis rahutust, ärrituvust, nuttu näib juurde tegevat.
Rahutust, nuttu ja ärevust, mis segab uinumast, võib tekitada päevane vähene tõeline kontakt emaga. Lapsele on emotsionaalne side teiega äärmiselt tähtis. Kui kohal te suudate olla lapse jaoks? Tähtis on teie meeleolu. Kui rahulik ise olete? Kui hästi on teie vajadused kaetud? Teie võimalikud pinged, ebamugavustunded ja rahuldamata vajadused on samuti siinkohal olulised, sest laps on väga tundlik, ta tajub ema meeleolusid väga täpselt. Palun püüdke seista oma vajaduste eest – see aitab olla kannatlikum ja rahulikum ema. Paluge appi lapse isa, vanaema, sõbranna – kui lapse uinumismure juba „hulluks ajab“, võib see olla potentsiaalselt ohtlik olukord nii lapsele kui ka teile endale. Peate vahepeal ka hõlpu saama, keegi ei suuda 24/7 hea ema olla.
