Tere! Mure 6-aastase pojaga. Probleemid sõnakuulamise ja agressiivsusega. Kodus tegelikult sellega väga probleeme ei olegi. Tõsi, ta on üsna keerulise ja raske iseloomuga laps, kes ei allu alati esimesele käsule/palvele midagi teha ning, kellel on välja kujunenud väga kindel oma arvamus kõigist asjadest. Kuid kõik vajalik saab siiski tehtud. Tavaliselt mõjub, kui läheneda tema tasemele, silma vaadata ja korrata oma palvet või siis seletada, miks nii on vaja teha. Tegelikult ei ole laps kunagi agressiivne minuga (oma emaga) ega ole ka täheldanud agressiivsust teiste lähedastega, v.a. lapse isa, keda laps on mõned korrad löönud. See on juhtunud siis, kui lapse isa on olnud lapsega järsk, tõstnud järsku häält vms. Tavaliselt on sellele eelnenud lapsepoolne tähelepanu nõudmine isalt. Üldiselt on laps oma perega/lähedastega olles väga abivalmis, rõõmsameelne, asjalik, mõistlik.
Probleemid lapsega ilmnevad lasteaias. Kasvatajad kurdavad, et laps ei allu korrale ning kui kasvatajad järjepidevalt nõuavad lapselt midagi, millega laps ei nõustu, siis on laps isegi kasvatajatele kallale läinud (löönud ja riietest sikutanud). Laps pidavat lasteaias täiesti kuri olema, niiet teatud hetkedel isegi teised lapsed kardavad teda. Minu jaoks on selline käitumine täielik šhokk, sest ma ei ole kunagi näinud oma poega käitumas selliselt nagu kasvatajad kirjeldavad. Selline käitumine algas 2011 aasta sügisel ning on perioode, kus laps käitub väga ilusti. 2011 aasta lõpp ja 2012 alguses tundus, et selline käitumine on üle läinud, kuid nüüd, umbes viimased kuu aega, on agressiivne käitumine tagasi olnud. Samas ei ole ta mitte iga päev selline. On ka päevi, kus kasvatajad teda väga kiidavad ja mil nad ei ole pidanud teda kordagi keelama.
Kui ma olen küsinud kasvatajate löömise kohta põhjendust, siis selle kohta olen alati saanud sama vastuse: „Ma ei tahtnud, et ta minu juurde tuleks.“
Lasteaeda läheb ta iga hommik väga hea meelega ning ta ise ütleb, et talle meeldib lasteaias käia ja ta tahab seal käia.
Kui veel midagi lapse iseloomustuseks kirjutada, siis kodus on ta selline vaikne, rahulik.Naudib individuaaltähelepanu ja tegelusi koos täiskasvanuga (nagu iga laps), kuid samas meeldib väga ka omaette nokitseda, meisterdada. Ta teeb oma asju üsna süvenenult ning kui tal on mingi tegevus pooleli, siis tuleb talle alati anda aega selle lõpetamiseks. Lasteaias ei suuda süveneda ühistegevustesse ning raskusi on kuulamisega, kui kasvataja räägib terve rühmaga. Laps käib ka logopeedi juures, kuna r täht ei ole veel päris suus. Logopeedi juures teevad ka aeg-ajalt erinevaid loogikaülesandeid (leia piltidelt erinevused, pane pildid loogilisse järjekorda jne) ning seal ei saa ta nendega väga hästi hakkama. Samas kodus teeb ta täpselt samasuguseid ülesandeid paremini. Talle meeldib väga lugeda, kirjutada, arvutada, nuputada. Kodus tulevad need kõik väga hästi välja, kuid lasteaias mitte nii hästi. Kui veel logopeedist rääkida, siis 2011 sügisel tekkis tal ka logopeedi ees hirm. Eelneval aastal käis tema juures väga hea meelega, kuid uuest 2011 sügisest keeldus sinna minemast. Kui ta ka lõpuks läks logopeedi juurde, siis keeldus seal kaasa tegemast. Ta läks täiesti lukku. Vahepeal oli olukord lausa nii hull, et logopeedi päevadel ei tahtnud lasteaeda minna. Paar kuud tagasi otsustasime proovida mõne teise logopeedi lähenemist, kuna ta lasteaia logopeedi juures keeldus harjutusi tegemast. Uue logopeedi juures käitus samamoodi. Lihtsalt istus vaikselt ja ei rääkinud midagi. Peale 3-4 korda uue logopeedi juures hakkas laps siiski vaikselt avanema ning nüüd juba teeb paljud harjutused kaasa ja hakkas ka ilma sundimata lasteaia logopeedi juures uuesti käima. Ise arvan, et sellise käitumise põhjuseks on ebakindlus. Kas lapse ebakindlus võib kuidagi seotud olla ka agressiivsusega?
Räägin veel ka meie pereelust, mis võib ka lapse agressiivsuse taga olla. Minu suhe abikaasaga on üle tõusude ja mõõnda. Tülisid on ikka omajagu ning enamus tülide põhjuseks on lapsekasvatamise põhimõtted. Meil on selles osas väga erinev arvamus. Tema arvab, et selline nõukogudeaja kasvatus „laps räägib siis, kui kana pissib“ on õige, kuid mina üritan last võtta, kui inimest, kellel on ka omad vajadused, soovid, unistused, mõtted ja neid tuleb ka austada. Mina näiteks tihti „palun“ lapsel midagi teha, mitte ei käse ja laps suhtub minusse samuti. Lapse isa seevastu ei palu kunagi lapselt midagi, kuid lapselt ootab küll sellist käitumist. Tegelikult ma näen kõrvalt päris palju asju, mida ta saaks paremini teha ja ma lihtsalt pean nendest rääkima, sest tahan, et mu lapsel oleks täisväärtuslik suhe oma isaga. Ma ju näen, kui väga ta tahaks oma isaga mängida, tema tähelepanu, temalt tunnustust ja nii kurb on, kui ta seda ei saa. Abikaasa arvates on muidugi kõik korras. Ma ei saa muidugi öelda, et ta halb isa oleks-kindlasti mitte, ta armastab oma last väga, aga ta ongi selline kinnine inimene, kes ei oska seda kuidagi välja näidata.
Veel erinevast kasvatusest nii palju, et mina ei ütle oma lapsele kunagi, et ta on halb laps, sest minu arust ei ole lapsed halvad-vaid nende teod on halvad ja seda ma oma lapsele räägingi, et ta on halvasti käitunud, samas, kui abikaasa ütleb päris tihti, et ta on halb poiss. Veel tulevad isa suust sõnad „tita, äpu.. jms“. Ma ei usu, et lapse halvustamine kuidagi lapsele hästi mõjub.Lisaks veel see, et see „tita“ käib tavaliselt selle kohta, kui lapsel õnnetus juhtub ja püksi tuleb natukene (mida juhtub harva siiani), kuid selle taga on puht füüsilised tervise probleemid. Tal on terve elu olnud kõhukinnisusega probleeme. Oleme aastaid arstide vahet käinud ja käime siiani. Sellega seoses, kui ta on pikalt kakamata, tekib aeg-ajalt põletik ja siis on nii kakada, kui pissida valus ning siis võibki juhtuda, et tuleb püksi. Laps tunneb ennast niigi väga halvasti siis ja abikaasa teeb veel halvemaks ta enesetunde. Kuid abikaasa mind ei kuula ja käitub ikka nii nagu käitub.
Kui juba tervisest juttu tuli, siis lisaks on ta ka väga allergiline ning seetõttu on tal aastaringselt nohu +tal on nina ehitus selline kitsam (mis vajab tulevikus lõikust), et õhk käib veidi raskemalt läbi ja kui veel nohu ka on, siis tal on ikka väga raske hingata. Seetõttu magab ta väga rahutult ning on tihti hommikul väga pahur, sest pole saanud korralikult välja puhata. Siis on ta ka kergemini ärrituv.
Tegelikult saavad 99% tülidest alguse sellest, kui mina üritan „abikaasat õpetada“ (temale tundub nii), kuidas lapsega käituda. Tema on selline inimene, kes ei kannata üldse kriitikat ja siis on kohe tüli majas. Seetõttu üritan sellistel teemadel temaga rääkida, siis kui kahekesi oleme. Kuid on ka olukordi, kus mulle tundub, et ta käitub lapsega ebaõiglaselt ja siis ma olen kohe sekkunud. Siis võib asi lausa nii koledaks minna, et mind saadetakse lapse ees igale poole väga inetutesse kohtadesse. Viimane sarnane situatsioon oli selline, et vaatasime abikaasaga telekat, laps istus ka meie kõrval diivanil ja toimetas oma asjadega laua taga. Siis tõusis püsti ja jäi abikaasa ette seisma. Abikaasa ütles korra, et tule eest ära, mida laps ei teinud. Seejärel abikaasa lükkas ta eest ära, mille peale laps koperdas ja kukkus, üritas veel kuskilt kinni haarata ja tõmbas laualt kaks tassi põrandale. Seepeale ise ehmatas väga ära (väitis, et haiget ei saanud) ja läks endast täiesti välja, nuttis nii, et korraks võttis isegi hinge kinni. Mina tormasin last kallistama/lohutama ja üritasin rahustada, rahulikult uurides miks ta nutab, kas kuskilt valutab jne. Laps ütles, et issi lükkas mind, mille peale abikaasa hakkas lapse kallal nokkima, et „aga miks ma sind lükkasin. Sa ei läinud ju eest ära“. Minu jaoks tundus see ülekohtune, sest kõik olukorrad tuleks lahendada sõnadega ja see ei ole mingi õigustus, et laps oma isale kohe ei allunud. Nagu ma ka enne kirjas mainisin, siis on laps väga oma tegemistesse süvenenud ja ilmselt seetõttu ka selline suur ehmatus peale kukkumist. Ma ei tea, kas see oli õige, et sekkusin, aga ma nägin, kui halva tunde selline „aga sa ise olid süüdi“ nokkimine lapses tekitas. Seepeale tekkis muidugi meil abikaasaga tüli, et ma julgesin sekkuda. Kui me oleme lapse ees vaielnud, siis laps mingi aeg toimetab omaette eemal (üritab ennast sellest olukorrast eemaldada?) ja siis tuleb minu juurde, võtab ümbert kinni ja tihti ütleb „issi ära räägi emmega“ või „ärge rääkige“. Ilmselgelt mõjuvad sellised vaidlused lapsele väga rängalt ja seetõttu oleme endast andnud kõik, et need ei korduks, kuid ikkagi tuleb neid vahest harva ette. Mis oleks sellistes olukordades õigem, kas iga hinna eest vältida abikaasa „õpetamist“?
Nende tülide tõttu abikaasaga olen mõelnud isegi lahutusele, kuid siiani pole suutnud seda sammu teha, sest kui lapsekasvatus probleemid kõrvale jätta, siis on meil väga hea koos olla. Ma lihtsalt kardan, kuidas see kõik meie last mõjutab, kui ta sellist asja pealt näeb. Mu abikaasa on ise kasvanud üles sellises kodus, kus vanemad päevast-päeva tülitsesid ja sõimasid teineteist ning seetõttu ma üritan mõista, et ta on kergesti ärrituv ja võib tülide ajal öelda mulle asju, mida ta tegelikult ei mõtle. Aga kui ta seda kõikke lapse ees teeb, siis kardan kohutavalt, et laps hakkab arvama, et nii võibki oma emaga ja teiste inimestega rääkida.
Nüüd tuli küll kohutavalt pikk kiri, kuid olen tõesti mures ja olen mõelnud nendest asjadest niipidi ja naapidi, kuid ei suuda leida lahendust. Kuidas last aidata? Kuidas kasvatajaid aidata? Kuidas käituda abikaasaga?
|
