Aiman ise, et probleemide algus sai uue lapse tulekust ja sellest, et temaga ei jõua enam tegeleda. Varem oli tütreke iseseisev, hakkaja, kiire õppija. viimase aasta jooksul olen tundnud, et ei taha talle enam lasteaeda järgiminna kuna tihti on tuleb sealt tema poolseks esimeseks lauseks miks sa nii vara tulid ja päris tihti ka paha emme. Sellele olen püüdnud reageerida erinevalt kuid tulemusi pole tulnud. Kasvatajaga rääkides olen aru saanud, et tüdruk teeb kõike kirglikult nii rõõmustab kui ka tigetseb. ta tahab kõiges olla esimene ja kui ei saa siis on torin, jonn, mossitamine. Ka on tekkinud probleeme iluvõimlemise ringis kus tema pidev torisemine, virisemine, mossitamine ja ka teiste löömine segab tunni andmist. Probleeme trennis on rohkem siis kui mind ei ole koha peal. Teiste lastega suhtleb ka tihti kamandavalt ja riiud on tulema tihti. Kodus kui talle midagi ei meeldi siis karjub, kriiskab, loobib asju, emme on paha ja loll.
Kuna olen püüdnud läheneda tema ärrituvustele erineval aga need ei ole vilja kandnud siis olen ise juba muutunud väga ärrituvaks ja murelikuks ja kardan väga et olen valinud väga vale kasvatus viisi ehk karistamise. Lihtsalt ei suuda enam ise asjadega toime tulla ja mehest ei ole ka kasu kuna ta suurema osa ajast soomes tööl. Jutt tuli kindlasti segane. aga väga loodan et annate mulle mingigi suuna kuidas edasi minna.
Aiman ise, et probleemide algus sai uue lapse tulekust ja sellest, et temaga ei jõua enam tegeleda. Varem oli tütreke iseseisev, hakkaja, kiire õppija. viimase aasta jooksul olen tundnud, et ei taha talle enam lasteaeda järgiminna kuna tihti on tuleb sealt tema poolseks esimeseks lauseks miks sa nii vara tulid ja päris tihti ka paha emme. Sellele olen püüdnud reageerida erinevalt kuid tulemusi pole tulnud. Kasvatajaga rääkides olen aru saanud, et tüdruk teeb kõike kirglikult nii rõõmustab kui ka tigetseb. ta tahab kõiges olla esimene ja kui ei saa siis on torin, jonn, mossitamine. Ka on tekkinud probleeme iluvõimlemise ringis kus tema pidev torisemine, virisemine, mossitamine ja ka teiste löömine segab tunni andmist. Probleeme trennis on rohkem siis kui mind ei ole koha peal. Teiste lastega suhtleb ka tihti kamandavalt ja riiud on tulema tihti. Kodus kui talle midagi ei meeldi siis karjub, kriiskab, loobib asju, emme on paha ja loll.
Kuna olen püüdnud läheneda tema ärrituvustele erineval aga need ei ole vilja kandnud siis olen ise juba muutunud väga ärrituvaks ja murelikuks ja kardan väga et olen valinud väga vale kasvatus viisi ehk karistamise. Lihtsalt ei suuda enam ise asjadega toime tulla ja mehest ei ole ka kasu kuna ta suurema osa ajast soomes tööl. Jutt tuli kindlasti segane. aga väga loodan et annate mulle mingigi suuna kuidas edasi minna.
Pakute, et probleemid tütrega algasid uue lapse tulekuga seoses. See on tõesti sage põhjus lapse käitumise muutumisele. Kui lapse käitumine muutub, on ilmselt tegu mingite vajadustega, mis on tal katmata. Käitumist ei ole vaja mõista, vaja on mõista neid vajadusi, mis on peidus käitumise all.
Kui laps on hädas – ja teie kirjeldatud käitumise järgi saan otsustada, et teie lapsel on probleem –, siis ootab ta täiskasvanu tuge, ärakuulamist ja mõistmist. Sedalaadi käitumine, nagu te kirjeldate, viitab ilmselt lapse vajadusele tähelepanu järele, võib-olla ka eakohaste piiride liiasele jäikusele ning lapse vähesele aktsepteerimisele täiskasvanu poolt.
Laps (ja inimene üldse) käitub vajaduspõhiselt. Teie laps ei saa veel ise oma tunnetega hakkama. Ta lihtsalt tunneb halbu tundeid enda sees (sest midagi on puudu), ta ei saa ise aru, mis temaga toimub, ei oska end aidata ega muul moel väljendada kui käitumise kaudu. Kui laps on hädas, endast väljas, ootab ta isa-ema toetust. Kui laps tunnetab, et ka täiskasvanu ei saa tema kõrval oma tunnetega hakkama – ema või isa pahameel, hääle tõstmine jms on selle tunnused – siis laps ärritub veelgi enam, sest ta on ju veel suuremas hädas. Ta lootis, et tal on kellelegi toetuda, aga selgus, et ei ole.
Vastutus olukorraga hakkama saamise eest lasub 100% täiskasvanul. Ainult teil on olemas teadmised ja kogemused, kuidas pingelises emotsionaalses olukorras toime tulla. Loomulikult see on raske olukord, pealgi kui mees on Soomes ja tema igapäevane tugi puudub. Ent ikkagi on vaja mõista, et see, mida vanemad nimetavad laste ülereaktsiooniks, sõnakuulmatuseks, imelikuks-kohatuks-arusaamatuks käitumiseks vms, on tegelikult lapse valu väljendus seetõttu, et täiskasvanud tema ümber ei võta vastutust olukorra reguleerimise eest ja lapsele endale on see liiga suur koorem kanda, ta ei tule sellega veel toime.
Loomulikult peate panema lapsele piire, kui ta käitub teile vastuvõetamatul moel. Küsimus on selles, kuidas te seda teete. Väga oluline on peegeldada lapse tundeid: ma saan aru, et sa oleksid tahtnud..., sulle ei meeldinud, et..., sa oled pahane, et ma... jne. Laps peab saama sõnumi, et teda on mõistetud, alles selle järel peaks andma selgituse, miks on miski just nii ja mida teie asjast arvate.
Löömise puhul tuleb öelda konkreetne ja kooskõlaline EI, st et teie sõnad, hääl ja keha räägivad kõik sama keelt. See on võimalus olla lapsele nii mõjus, et ta võtaks teid kuulda. Kuid selle EI ütlemise kõrval tuleb kindlasti mõelda sellele, miks laps nii käitub. Ei saa tegelda vaid tagajärjega – see ei ole piisav. Peaksite olema tähelepanelik lapse käitumise uurija, et märgata seoseid. Millal on laps rõõmsam-rahulikum? Kas siis, kui olete lapse jaoks rohkem olemas? (Laps vajab tõelist kontakti, mitte füüsilist juuresolekut.) Kas siis, kui olete ise rahulikum? On oluline märgata, et kõik tunded, mis on vanemate sees, avalduvad ka lastes. Ehk oleks vaja teil mõelda sellele, kuidas on teie enda vajadused kaetud – naisena, isiksusena. Kuidas saaksite oma vajaduste eest paremini seista? Kui mees on ära, ehk on võimalik kaasata kedagi teist lähedast: ema, sõbrannat, et saaksite vahelgi lastest hõlpu ja iseenda n-ö tagasi. Siis on lootust, et suudate olla armastav, rahulik ja kannatlik ema, ja on lihtsam olla mõistvam lapse vastu.
