Tere, minul on mure oma 1,8 aastase poja käitumisega. Viimasel ajal on ta hakanud kõvasti iseloomu näitama ja tundub närviline, vahel ei sobi kohe mitte miski. Olen 9ndat kuud rase ja ilmselt tänu sellele ise ka natukene närvilisem ja mõnedel päevadel lihtsalt ei jaksa temaga enam võidelda.
Milles see siis väljendub? Mõned konkreetsed juhtumid all:
1. Ta ei taha eriti millelegi keskenduda - näiteks me käime loovusringis, aga teda eriti ei paelu need tegevused. Kui teised laulavad/tantsivad, siis tema tormab mööda ruumi ringi ja kolab kappides jne. Kui teised meisterdavad või joonistavad, siis teda on praktiliselt võimatu 5min laua ääres mingis tegevuses hoida. Kodus ta oma mänguasjadega ka eriti enam ei mängi. Kui üritan talle muid tegevusi leida või siis temaga koos mängida, siis see üldiselt paelub ka ainult hetkeks ja edasi käib ta mul lihtsalt kannul ja vingub ning nõuab sülle.
2. Õues olles näiteks kui läheme mänguplatsile, siis enamus lapsi ilusti mängib seal platsi peal. Tema aga püsib seal u 5 minutit ja siis tahab üksi uitama minna. Kahjuks ei saa seda lubada, kuna ümbruses liiguvad autod. Kui keelan, siis visatakse selili maha ja läheb nutuks. Kui üldse midagi keelata, siis läheb kohe riiuks. Alternatiivi pakkumine või seletamine tihtipeale ei vii ka mingile tulemusele. Kuna poiss ise ei räägi veel, siis on mul raske teda mõista. Karistanud ma teda ei ole - ainult keelamine ja seletamine. Õuest tuppa tulles on saanud igapäevaseks see, et ta keeldub trepist ülesse tulemast. Viskab jällegi selili ja enne ei leebu, kui pean ta süles ülesse tassima. Minu hetkeolukorra juures ei ole see väga mõnus tegevus, kuid isegi kui olen püüdnud talle selgitada, siis tulemust saavutanud ei ole. Varem talle meeldis ise trepist ülesse/alla kõmpida.
3. Sülle kippumine on pidev teema, kusjuures sobib ainult, kui teda võetakse sülle püsti olles. Kui olen pakkumud varianti, et ta istuks mulle sülle siis kui mina ka istun, siis see ei sobi kohe mitte.
Kas selline käitumine võib olla tingitud sellest, et ta saab aru, et midagi on muutumas...ja üritab nüüd nö viimastki tähelepanuraasu minu käest nõuda? Ma ei leia, et olen teda eemale tõrjunud kuidagi, pigem olen üritanud pakkuda variante, mis meile mõlemale sobiksid - kuid tundub, et ma ei jõua temani ega oska teda panna asjadest huvituma. Kas oskate nõu anda, mida teen valesti?
Saan aru, et teie peres on toimumas hetkel mitmed muutused. Teie perre sünnib teine laps ning esimene laps on hakanud näitama oma iseloomu ning väljendama oma tahtmisi. Teie olete aga viimasel ajal väsinum ja närvilisem ning seega on eriti keeruline vanema lapse tahtmistega igapäevaselt toime tulla.
Esiteks mõni sõna vanema lapse kohta. Lastel hakkab 1-3 aasta vanuses arenema oma tahe ning nad hakkavad seda huviga avastama ja kasutama. Vanemad nimetavad sellist käitumist tavaliselt jonniks. Vanematele ongi see aeg keeruline, sest lapsel palju tahtmisi, kuid napib kogemust. See aeg on lapsele suur õppimine ja areng. Esiteks õpib ta enda tahet ja initsiatiivi kasutama, mis on elus väga vajalik oskus. Teiseks õpib ta vanemate ja teiste inimeste piire tundma. Laps õpib nägema ema, kui eraldiolevat isiksust, kellel on oma vajadused, soovid ja tunded. Oluline on, et laps saaks kogemuse, et kuigi emal on erinevad vajadused ning ema jääb endal kindlaks, armastab ta siiski last ka, isegi kui laps nutab ning on pahane.
Oma tahte arenemine tekitab ka lapses palju segadust, mis omakorda tekitab pingeid ja stressi. Lapsed kasutavad stressi maandamiseks ühe hea võimalusena nutmist. Nutmise ja nö jonnimisega saavad nad oma pingeid väljendada. Mida noorem on laps seda rohkem ta väljendab loomulikke pingeid läbi nutu. Hiljem hakatakse pingete maandamiseks kasutama ka mängimist, rääkimist, naermist. Seetõttu on oluline pakkuda lapsele võimalust hoitult ja armastavas keskkonnas ennast nö tühjaks nutta. Vahel võivad lapsed nutta pealtnäha tühise põhjuse peale, kuid tegelikult on mingi pinge, mis vajab välja saamist. Laste nuttu aastakümneid uurinud psühholoog Aletha J. Solter kirjutab oma raamatus „Nutt ja jonnihood“, et kui laps saab regulaarselt ja hoitult nutta, siis väheneb tema rahutus muudes olukordades ja paraneb ka näiteks uni. Huvi korral soovitan seda raamatut kindlasti lugeda, seal on mitmeid häid soovitusi ja selgitusi laste nutu kohta.
Gordoni perekoolis ning raamatus „Tark lapsevanem“ ning A. Faberi ja E. Mazlish raamatutes on väga hästi räägitud sellest, kuidas lapsi kuulata nii, et nende pinged väheneksid ning nad õpiksid endast paremini aru saama. Lisaks on nendes raamatutes juttu ka sellest, kuidas näidata lastele piire nii, et lapsed õpiksid arvestama ka teiste inimeste vajadustega ning samal ajal tajuksid, et nad on siiski armastatud ning olulised. Kui laps nutab või jonnib, siis ei ole abi selgitustest ja riidlemisest. Palju paremini mõjub aktiivne kuulamine ja lapse tunnete peegeldamine. Laps saab siis kogemuse, et ta ei ole tõrjutud ka siis, kui ema ei käitu vastavalt tema soovile.
Lisaks soovitan teil keskenduda ka oma vajadustele ja tunnetele. Võite märgata, millised mõtted ja tunded tõusevad teil pinnale seoses teise lapse sünniga. Kas teil on hirm, et te ei suuda piisavalt tähelepanu ja armastust jagada mõlemale lapsele? Võib olla on mingid muud hirmud või kahtlused oma toimetulekus seoses kahe väikese lapse eest hoolitsemisega? Nii nagu lapsed, nii vajavad ka täiskasvanud, et oleks võimalik oma pingeid ja loomulikku stressi kellelegi väljendada. Võite endalt küsida, kas ja millist toetust teie ise vajate selleks, et jaksaksite oma laste eest hoolitseda? Mida saate teha, et iseendale veel rohkem toetust leida? Igale inimesele või toetus olla väga erinev – abi majapidamistöödes, abikaasaga kahekesi olemine, sõbraga suhtlemine, aeg iseendale, teiste emade ja lastega koos olemine jne. Mida teie vajate, et energiat juurde saada ja rohkem rõõmu kogeda?
Tean loovus- ja lauluringide õpetajaid, kes rõhutavadki, et laste huvi peab ise ärkama ning sundida ei ole vaja, sest muidu ei saa see olla enam loov. Lapsed õpivad ka siis, kui nad kohe kõike kaasa ei tee. Hea on vast arutada õpetajaga ning koos mõelda, kas selles ringis käimine on teie lapsele kasulik ning kas õpetaja aktsepteerib teie lapse käitumist. Vahel on sellised ringid hoopis emade kohtumiseks olulised ja lapsed vajavad piisavalt rahulolevaid ja rõõmsaid emasid.
Küsimuste korral võite jälle kirjutada või pöörduda ka meie nõustajate vastuvõtule Perekeskuses. Soovin teile jõudu, hellust ja rõõmu nende suurte muutuste perioodil, mida hetkel läbimas olete. Loodan, et leiate piisavalt toetust endale, et jaksaksite mõista oma vanema lapse avastusi ja sisemisi segadusi oma tahte arenemise perioodil.
