1,5 aastane poeg pidevalt mul sabas kinni ja üritab kättpidi kuhugile vedada. Samas kui teemaga kaasa lähen, siis on see pigem sihitu hulkumine korterteris, sest mingit konkreetset soovi lapsel polegi. Põhimõtteliselt ei saa sekundikski nö. oma asjadele keskenduda, sest siis laps lihtsalt ulub ja nutab ning ripub otseses mõttes jala või käe küljes kinni. Kuna tema sõnavara koosneeb umbes 5 sõnast, ei suuda ta mulle ka öelda, mida soovib võ tahab. Olen püüdnud temaga kõik tema soovid kaasa teha, ikka üks või teine asi ei sobi; samuti üritanud seda vingumist ja kisa ignoreerida- seda küll mitte kauaks, sest tema vingumine läheb üle hüsteeriliseks kisaks.
Känud ka perearstil ja rääkinud probleemist( mõtlesin, et äkki mingi füüsilne häda)- laps tunnistatud muidu terveks , ei osanud ka perearst aidata.
Oleme püüdnud ka lapsele vaheldust pakkuda- käime külas ja väljas- kuid sealgi täpselt sama käitumismuster....
Tunnen lihtsalt, et enam ei suuda, minu käitumine lapse suhtes muutub päev-päevalt ignorantsmaks ja vastikumaks ja see teeb mulle endale väga haiget.
Kuidas peaksin sellise lapsega käituma või mida teha, kuhu pöörduma????
Palun abi
Kristel, saan aru, et teid häirib see, kuidas ise olete hakanud oma lapsega käituma ja mida tema vastu tundma. Olete muutunud ise rahulolematuks, kuna kogete last vinguva ja rahulolematuna. „Nutulindude ema“ jagas teiega juba oma kogemusi ja soovitusi ning olen igati päri ning soovitan samuti neid kolme raamatut, millest saab leida palju inspireerivaid ja toetavaid mõtteid.
Kui väikese lapse ema tunneb, et ta ei jaksa enam rõõmustada lapse üle ega jääda kohale lapse vajaduste jaoks (seda juhtub pea iga emaga), siis võib olla kindel, et ema enda vajadused on jäänud tahaplaanile. Nii vastuoluline kui see ka ei tundu, tuleb emal hoolitseda kõigepealt enda vajaduste eest. Kui ema on kurnatud, väsinud ja tasakaalust väljas, siis ta ei jaksa olla ka lapse jaoks olemas. Teiseks on oluline, et lapse ema ja isa hoolitseksid oma paarisuhte eest, mis kipub tihti unarusse jääma, kui laps sünnib. Laps vajab kasvada piisavalt armastavas õhkkonnas, mida saavad luua mees ja naine, kes oma paarisuhet toidavad ja hoiavad. Pere loomise ja hoidmise juures läheb vaja palju loovust, et leida viise, kuidas hoolitseda piisavalt kõigi vajaduste eest.
Soovitan teil kõigi oma tuttavate ja sugulaste peale mõelda ja otsida võimalusi, kuidas endale tugivõrgustikku luua või suurendada. Kas leiate kellegi, kes saab tulla teile külla, et hoida last ja anda teile pisut aega iseenda jaoks. Vahel võib olla hoopis rohkem abi kellestki, kes tuleks appi süüa tegema või tube koristama, et teie saaksite olla rahulikult koos lapsega ja hoiaksite oma energiat kokku. Kas teie mees saaks teid aidata milleski? Või saaksite hoopis mehega võtta teineteise jaoks aega ja keegi hoiab samal ajal last? Oluline on mõelda, mis just teile kõige rohkem energiat annaks? Kuidas saaksite kõige paremini oma nö tassi täita või oma akusid laadida? Mis paneb just teie silmad kõige rohkem särama? Ja mida/keda selleks vajate? Teie laps väärib, et tema ema oleks piisavalt toetatud. Ainult teie teate kõige paremini, mida vajate kõige rohkem, et energiat saada ja seega emotsionaalne tasakaal saavutada.
Kui teie vajadused on piisavalt rahuldatud, siis jaksate olla ka rahulolematu lapsega, kuid tõenäoliselt muutub siis ka laps rahulikumaks. Lisaks tasub tõesti järgida ka Aletha Solteri soovitusi raamatust „Nutt ja jonnihood“, kus soovitatakse lasta lapsel enda armastavas ja hoolivas süles nutta välja igapäevast ja loomulikku stressi ja pinget. Nii väike laps vajab täiskasvanu lähedust palju, kuid ta vajab ka hoitult nutta, sest see on üks väheseid viise, kuidas nii väike laps oma pingeid väljendada oskab. Selleks, et võtta laps sülle ja lasta tal nutta, peate muidugi ise olema piisavalt rahulik ja lõõgastunud, sest lapse nutu talumine ei pruugi olla lihtne, kui olete väsinud ja energiast tühi.
Kokkuvõtteks julgen soovitada, et kui teile tundub, et lapse vajadused hakkavad olema lõputud, siis küsige endalt, mida te ise hetkel vajate ning ei luba endale. Otsige julgelt endale erinevat tuge ja abi, et teie enda silmadesse tuleks sära tagasi. Emad kipuvad suurest armastusest lapse vastu ära unustama, et tegelikult vajab laps kõige enam, et ema silmad säraksid, kui ta last vaatab. Emad ei pea aga olema üliinimesed, seega nad väärivad toetust. Oluline on võtta aega iseenda jaoks ja kindlasti ka oma paarisuhte jaoks.
Soovin loovat lähenemist endale ja oma perele toetusvõrgustiku loomises või suurendamises!
