Tere,
Mure 2,5 aastase lapse uinumisega. Küsimus selles, et laps jääb magama oma voodis ja oma toas, aga ainult emme kaisus (keegi teine ei ole aksepteeritav ka isa mitte) ja sellele eelneb mitmetunnine raamatute lugemine ja kauplemine ja lõpuks voodis une ootamine. Kui me üheksast õhtul alustame, siis reaalselt toimub uinumine kaheteistkümne paiku. Une-eelse rutiiniga peaks kõik olema ok - uneriided, pesemine ja üles korrusele minek. Tundub, et enne uneaega muutub ta veel eriti erksaks. Lõunaunne jäämine on sama keeruline (lasteaias probleeme ei ole- loetakse lugu, pannakse tekk peale, nukk kaissu ja magab). Kuna meil on peres pooleaastane tita ka, siis mul on väga raske temaga kogu seda möllu kaasa teha. Lisaks on tal komme öösiti vanemate voodisse tulla. Kuidas oleks kõige lihtsam ja leebem teda harjutada ise magama jääma ja oma voodis püsima? Või kasvõi isaga magama jäämist harjutada. Kui isa on olnud teinekord lapsega kahekesi, on ta sunnitud olnud lapse autoga magama sõitma ja lisaks on olnud öösiti üsna õudne emme järele nutmine. Tuleb lisada, et rahutu uni on lapsel olnud sünnist saati ja siiani ärkab öösiti mitu korda, siis otsib käega emmet, silitab emmet, vähkreb ja uinub.
Tore, et olete loonud õhtused rutiinid, need on tõesti hädavajalikud ja lapse uinumist toetavad. Samas on hädasti vaja ka teie kindlust: kindlat ja samas armastavat piiripanemist: loeme jutu ära, kalli-musi, ehk veel pissile ja juua - ning head ööd! Kirjutate, et lapsel pole probleemi lasteaias uinumisega. See võib just olla seotud sellega, et lasteaias pole muid variante ja laps teab seda. Isegi kui ta n-ö kauplema hakkaks, siis oleks selge jutt: praegu on magamise aeg ja magamise ajal magatakse. Kõik.
Kodus on mõistagi teine olukord, kuid on päris kindel, et kõik lapse harjumused on nende vanemate loodud. Kui laps harjutatakse kaisus magama, siis muutub see samasuguseks enne und tehtavaks rituaaliks nagu hammaste pesu. Aga kindel on seegi, et kõiki kord loodud harjumusi on võimalik ümberharjutada. Tõsi, selleks on vaja kindlat meelt, rahulikkust ja kannatlikkust. Lapsega ei tohiks ümberharjutamise käigus riielda ega ka tema peale pahaseks saada - see võib last valusalt riivata. Ent kui teie olete endas kindel, on ka lapsel palju kergem teiega koostööd teha.
Lähedust, koosolemist ja kaisus olemist saab aga lapsele pakkuda muul ajal. Seda on mõistagi väga-väga vaja, eriti arvestades, et suurem laps (kes on samuti ju veel väga väike) näeb pealt, kuidas väiksema eest hoolitsetakse, kuidas teda süles kantakse ja kussutatakse jne. Osati on siin tegu kindlasti beebi mõjuga. Suurem tahaks ju ise veel süles olla, aga seal on juba keegi uus!
Ehk oleks ka võimalik kaaluda hoopis samas toas magamist, sest 2,5 a ei pea veel kindlasti oma toas eraldi olema. Eriti siis, kui ta on kehv magaja - see väsitab teid vanematena ju väga ära, kui peate öösel aina edasi-tagasi jalutama. Kui peres on kaks väikest last, võiks ühe voodike olla ühel pool abieluvoodit ja teine teisel pool. Kui väike saab rinda, siis on loogiline, et beebi voodi on teie poolel, teine aga abikaasa poolel. Voodi võiks olla nii lähedal, et saab käe sirutada ja last silitada-patsutada, kui ta ärkab. Nii on võimalik säästa palju energiat. Kui märkate, et laps on vahepeal teie voodisse tulnud, tõstke ta oma voodisse ümber, samuti rahulikult, hoolivalt ja kindlalt. Ebakindlas olukorras soovib iga laps ka üldisemalt, et ta saaks toetuda täiskasvanu otsusekindlusele. Nii et kui teie olete segaduses ja ärritunud, ei tea, mida teha - siis tunneb laps seda sama ja kokkuvõttes on see halb olukord kõigile.
Lapsel on vajadus olla ema-isa lähedal, see on normaalne. Samas see, kui laps nutab seepärast, et ei saa oma tahtmist, on samuti normaalne. Las laps nutab oma kurbuse ja frustratsiooni välja, nii ta vabaneb pingest, mis tekib kehasse rahuldamata vajaduste tõttu kehas tekkinud ebamugavustundest, laske tal seda teha. Samas peaks sel ajal, kui laps nutab, olema kohal ja toetav: ma saan aru, et sa oleks tahtnud minu kaisus olla, sulle ei meeldi, et ma su oma voodisse tagasi tõstsin, jne. Sel ajal, kui laps nutab, et ole abi sellest, et püüate lapsele seletada oma seisukohti. Nutmise ajal kuulake ja peegeldage. Oma seisukohti - kuida te tahaksite, et magamine oleks, miks te just nii tahate jne - peaksite rääkima-jagama siis, kui olete ise ja ka laps on rahulik ning seega võimeline kuulama. Lapsed on ju üldiselt ikkagi väga koostöövalmid ja valmis vanemaid aitama, kui need seda paluvad ning selgitavad, miks.
Kuna väikelaste uni ongi väga tihti rahutu, see on seotud väikelapse närvisüsteemi eripäraga - siis osati on need probleemid arengulised ja ajas mööduvad. Selleks, et teie vastu peaksite, peate ka enda eest seisma - piisavalt magada ja vahelgi lastest puhata on hädavajalik. Loodan, et abikaasa on ses osas mõistlik, ja tore, kui on olemas vanaemad-hoidjatädi, kes samuti saavad hõlpu anda.
