Tere!
Mul on vanem poeg peagi saamas 4 aastaseks. Ta pole kunagi riietumisega ise hakkama saanud, aga nüüd on asi viimasel ajal eriti hulluks läinud.
Noorem poiss sai just 2 aastaseks ja ega temagi väga palju ise riidesse ei pane, küll aga on tal asja vastu huvi ja ta püüab. Seda vastupidiselt vanemale lapsele. Ära on proovitud kiitmine, meelitamine, ähvardamine ..... mida veel teha?
Alati kui ta midagigi endale selga paneb, olen teda kiitnud. Aga siis hakkab vaidlemine pihta - ma ei oska ise edasi panna, emme, palun aita mind. Ja kui ma seletan, et emmel on väga raske panna riidesse väikevenda, ennast ja sind, siis lihtsalt istub ja ootab. Kui ütlen, et jääd üksi tuppa, siis hakkab hüsteeritsema ja nutma. Ka ei võta ta riidest lahti kui tuppa tuleme. Olen ka püüdnud teda motiveerida. Ta tahab väga üht mängu mängida. kuna see on mõeldud suurematele kui väikevend, siis ütlen, et seda mängu ei saa nii väiksed lapsed mängida, kes isegi riidesse veel ei oska panna. Kui oled juba nii osav, et paned ise riidesse, saad ka seda mängu mängida. Ei ole ka sellest kasu olnud. Olen üritanud ka võistlust teha, kes saab kiiremini riidesse. Ei midagi.
Asi oli parem kui tal õnnestus mõned päeva lasteaias käia, aga kuna ta seal haiguste tõttu pole saanud käia rohkem kui 2 nädalat kokku, on kõik jälle endine.
Ma ise kahtlustan, et põhjus on selles, et ta tahab, et kohtleksin teda täpselt samamoodi nagu nooremat venda. Ta on isegi maininud, et võta mul ka samamoodi midagi näiteks seljast. Ka muudes asjades jälgib ta, et temaga samamoodi käituksin.
Viimasel ajal ma ei jõua temaga enam vägikaigast vedada. Sest siis on tulemuseks see, et tema karjub ja nutab ja mina olen endast välja viidud. Ta võib näiteks pool tundi pikutada õueriiete ja välisjalanõudega esikus pikali ja end higiseks röökida. Seega, ma võtan ka tema riidest lahti, kuigi palun alati, et ta seda ise teeks. Kui ta midagi ei tee, teen seda ise sõnatult.
Kas ma peangi niikaua kahte last riietama kuni ka noorem ise riietumisega hakkama saab? Kas ma käitun väga valesti kui teda ise riidesse panen ja riidest lahti võtan?
Saan aru, et teile endale tundub, et vanem poeg püüab olla noorema venna moodi ning seega käitub abitumalt, kui tegelikult võimeline oleks. Noorema lapse sündimisega on selline reaktsioon paljudele lastele omane ning neil ei ole lihtne hakkama saada armukadedusega, mida nad kogeda võivad. Vanematele lastele võib tõesti tunduda arusaamatu, miks emme on äkki teise titaga ja emme tähelepanu on raske saada. Usun, et enamik kahe väikese lapse emasid on mingil ajal vajanud suurt hulka kannatlikkust ja loovust, et oma armastust ja säravaid silmi mõlemale lapsele näidata ja tähelepanu piisavalt jagada.
Umbes kolmene laps hakkab aina rohkem võtma nö ema funktsioone enda sisse ja tal tekib vajadus mitmes mõttes endaga ise hakkama saada. Kui laps hakkab mõnda tegevust ise proovima, siis see võiks tulla ideaalis uudishimu, põnevuse ja rõõmuga. Kui laps ei ole valmis mõneks tegevuseks, siis mina ei soovita liiga palju survet avaldada, sest palju negatiivseid emotsioone võib rikkuda arenevat enesehinnangut ja enesesse uskumist, mis on edasiseks arenguks vajalikud. Esimestel aastatel on ema lapse jaoks tema vajaduste rahuldaja - rahustaja, toitja, läheduse pakkuja, sooja ja kuiva olemise eest hoolitseja. Kolmanda eluaasta kandis hakkab laps olema võimeline neid vajadusi juba teatud määral ise rahuldama. Lisaks muutub suhetes see, et laps hakkab oma ema tajuma eraldi isiksusena, kellel on omad rõõmud ja mured, vajadused ja ootused. Laps hakkab eralduma psühholoogiliselt oma emast.
Võimalik, et väikese venna sünni tõttu on vanemal lapsel pisut pidurdunud eraldumise protsess, kuid sellest ei ole midagi hullu. Iga laps liigub omas tempos ja tagant ei ole mõtet sundida. Pigem tasub märgata, mida laps vajab, et end turvaliselt tunda ja et tal endal lõpuks initsiatiiv ja rõõm ise toimetamisest tekkida saaks.
Saan aru, et teie üks probleem on see, et teil on lihtsalt raske mõlemat last riidesse panna. Seetõttu ma soovitan proovida loovat probleemilahendust oma vanema lapsega. Leidke selline aeg, kus teile mõlemale sobib omavahel rääkida ja tuju on hea. Rääkige hinnanguvabalt õue minemise olukorrast ja oma tunnetest ja vajadustest sellega seoses ning paluge oma lapselt abi. Antud olukorras on ju teil probleem ja teie vajate abi. Näiteks võite öelda midagi sellist: „Tead, mul on mure ja ma tahan sinuga sellest rääkida. Äkki mõtleme koos midagi välja, mis mind aitaks. Mulle on oluline ka see, kuidas sina end tunned. Vaata, kui me läheme õue ja on vaja riided selga panna, siis väike vend vajab minu abi ja sina vajad ka minu abi, eks. Ma väsin väga ära ja siis mul on tuju halb, aga ma ei taha halva tujuga õue minna. Ma olen sul palunud end ise riidesse panna, aga sa oled öelnud, et vajad minu abi. Kuidas sulle tunduvad need õue minemised ja riidesse panemised?“ Siis tasub last aktiivselt kuulata ja peegeldada. Olge valmis kuulama lapse vajadusi ja tundeid. Andke lapsele teada, et püüate temast aru saada ja aktsepteerida tema vajadusi. Samal ajal soovite siiski leida oma probleemile lahendust, mille üle võiksite pojaga mõlemad rõõmustada. Sõnastage ümber seda, mida kuulete last ütlemas, ning seejärel saab laps täpsustada või juurde rääkida. Sellise suhtlemisega, milles on aega ja soovi mõista, loote te vanema lapsega sellise suhte, milles ta tunneb, et ta ongi vanem ja temaga arvestatakse ning tema vajadusi austatakse. Sel juhul on võimalus, et ta õpib, et temal on emaga oma kindel suhe ka siis, kui ema vennaga rohkem tegeleb.
Ka riidesse panemise ajal võite te väljendada oma vajadust ning paluda, et laps aitaks teil energiat kokku hoida ja ise endale jope selga panna. Kuulake enda vajadusi ja väljendage neid ilma hinnanguteta. Kui laps ei soovi panna, siis peegeldage tema vastust ja tundeid. Mõnda aega ma soovitan võtta pinge maha ja lihtsalt peegeldada lapse tundeid. Näiteks: „Sa tahad, et emme aitaks sinul ka püksid jalga ja sa arvad, et sa ei oska ise.“ Hea on ära jätta hinnangud, sest siis ei teki lapses veel suuremat vastupanu. Ka kiitus mõjub tihti hinnanguna. Parem on väljendada hoopis oma head meelt, kui lapse käitumine on aidanud teil energiat kokku hoida. Näiteks: „Ma olen kohe nii rõõmus, et Sa ise endale jope ja püksid selga panid, sest nüüd ei ole ma nii väsinud.“
Aktiivsest kuulamisest, enda kehtestamisest, positiivsetest mina-sõnumitest ja probleemide lahendamisest võib lugeda pikemalt Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ või osaleda Gordoni perekoolis,mis on hea praktiline võimalus uute oskuste omandamiseks ja kogemuste jagamiseks teiste vanematega.
