Kas 4,5- aastane tüdruk peaks või võiks juba ise jääda oma toas magama? Tegelikult on mul lapsi 2, õde-vend, aga väiksem laps (2,5-aastane) ei nõua nii meeleheitlikult, et mina ka seal toas viibiksin. Seevastu suurem laps tahab, et ma oleks kasvõi samas toas niikaua kui ta uinub. Mind on selline laste magamapanek väga ära väsitanud, sest sünnist saati olen pidanud neid 1-2 tundi magama panema. Algul magasid nad kaisus, siis lesisin lihtsalt nende voodis. Vahel teeb seda ka muidugi mees, aga rohkem on see ikka minu ülesanne. Kui mind kodus pole ja mees paneb lapsed magama, siis tema tuleb toast ära ja probleemi pole. nii kui mina olen ka kodus, on tüdruk paanikas. Nii palju on unerituaale ka, et pesema ja siis tuduriided selga ja voodisse,, kaisuloomad kaissu ja tekk peale. Unejuttu loen viimasel ajal harva, sest kas on kell juba liiga palju või pole lapsed huvitatud sellest parasjagu. Hämar tuli ka põleb, sest päris pimedas nad kardavad magada. aga ikka pole tüdruk rahul sellega, et mina ära lähen.
Ega siiamaani polegi see mind väga häirinud ja seega pole ka seda harjumust muutnud. Aga minu küsimus on ka selles, et miks tüdruk nii kindlameelselt tahab mind enda uinumise juurde? kas tal on tähelepanu puudus või millest see tingitud? Kas tegelikult võiks seda harjumust muuta, et ka minul oleks õhtul natuke vaba aega endale ja koos mehega?
Ma ei saa väga öelda, et suurem lapse vähem tähelepanu saaks. Eks üritan seda võrdselt mõlemale jagada. Vahepeal käivad nad mõlemad lasteaias ja vahepeal on jälle mõlemad kodus, kui on haiged. nii et väga suuri vahesi ei tohiks sellega tulla. Mõnikord tegelen suuremaga isegi eraldi rohkem, meisterdame koos või kirjutame tähti või ükskõik, mida tema siis teha tahab.
Üldiselt võib öelda, et igapäevaseid konfliktseid olukordi on hea vaadata mitte lahenduste tasandilt, vaid minna natuke sügavamale ja märgata kõigi osapoolte vajadusi. Eriti oluline on, et vanem näitaks lapsele oma piire, oma vajadusi selle asemel, et öelda, mida laps tegema peab. Teie kirja lugedes saan aru, et teie jaoks on laste 1-2 tunnine magama panemine väsitav. Ütlete, et seni pole olnud see väga suur probleem, kuid nüüd tunnete, et tahaksite õhtust aega iseendale või mehega koosolemisele pühendada.
Teie 4,5 aastane laps tahab, et oleksite tema juures uinumiseni, mis on tegelikult üks võimalikest lahendustest mõnele tema vajadusele. Lapse aktiivne kuulamine aitab saada nii lapsel kui ka vanemal teadlikuks lapse tegelikust vajadusest – hirm, igavus, soov tähelepanu saada jne.
Antud vajaduste konflikti puhul on esialgu hea pidada dialoogi ning tuua nähtavale mõlema poole tegelikud vajadused. 4-aastane laps on piisavalt küps nägema oma ema juba eraldi isiksusena, kellel on omad vajadused ja piirid. On loomulik, et laps tahab järjekindlalt mingit ühte lahendust. Lapse arengule on vajalik, et ta õpiks ema nägema inimesena ja mitte teenindajana, kes oma vajadused kõrvale paneb. Gordoni perekoolis õpetatakse vajalikke oskusi, kuidas olla lapse jaoks olemas ning aktsepteerida nii lapse vajadusi ning samal ajal olla ka aus enda suhtes ning kehtestada piisavalt ka oma piire.
Seega soovitan esialgu leida sobiv ja rahulik päevane aeg, mil oma tütrele öelda midagi sarnast: „Tead, mul on üks probleem ja ma tahan seda sinuga arutada. Mul on vaja sinu abi. Õhtune magama minemine võtab meil tavaliselt kaks tundi aega ja siis olen ka mina juba väga väsinud. Ma vajan õhtul aega, et rääkida issiga kahekesi või lugeda oma raamatut. Sina oled aga seni tahtnud, et ma oleksin sinu juures. Mina aga vajan, et alates kell … saaksin olla omaette. Kuidas see sulle tundub?“ Oluline on probleemset olukorda kirjeldada hinnanguvabalt ning lisada ka need tunded, mida see olukord või lapse käitumine teis tekitab (väsimus, igatsus head raamatut lugeda, ärritus). Nüüd on oluline last kuulata ning peegeldada seda, mida ta räägib ja mida tunneb. Enne kui hakata lahendusi otsima tasub leida üles tõelised vajadused. Lahenduste otsimiseks on hea teha üks lõbus ajurünnak, kus mõlemad pakuvad erinevaid nii loogilisi kui ka ulmelisi lahendusi ning sel ajal ei kritiseerita ega analüüsita. Siis kui kõik lahendused on näiteks kirja pandud, võib hakata koos arutama, millised on sobivad lahendused ning lõpuks valitakse üks välja. Mõne õhtu võib proovida seda lahendust ning võib jälle arutada, kas see on nüüd õige ja sobiv lahendus või on vaja uuesti millestki rääkida.
Kokkuvõtteks ja vastuseks teie küsimusele ütlen, et muidugi võib seni toiminud harjumust muuta ning see võiks toimuda ausas ja austavas õhkkonnas, kus koos otsitakse uusi viise magama minemise mõnusaks muutmiseks. Lapsed on tavaliselt väga abivalmid ja mõistvad, kui nad kuulevad vanemate päris vajadustest ning tunnevad, et nad saavad oma vanemaid aidata nende vajaduste rahuldamisel. Tihti kuulevad lapsed vaid käske ja keeldusid ning sel juhul tekib neil loomulik vastupanu ja trots.
Lisaks ütlen, et laste heaolu sõltub suuresti ka sellest, milline on kodune õhkkond. Armastava õhkkonna loomiseks on loomulik, et vanemad peavad leidma aega iseendale ja oma paarisuhtele. Seega julgustan teid igati jääma oma vajadusele kindlaks ning otsima kannatlikult kõigile osapooltele sobivaid lahendusi. Kuulamisest, kehtestamisest ja probleemide lahendamisest on võimalik pikemalt lugeda Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ ning A.Faberi ja E.Mazlishi raamatust “Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid.“
