Meie mure seiseneb peagi seitsmeseks saava poisiga, kes peaks sügisel kooli minema.
Üleüldse on tegemist ühe segase looga, mille kirja panemine võib samuti olla pisut segane. Poiss on minu abikaasa poeg, kes siiamaani elanud ema juures, aga kooli tuleb linna ja meie juurde elama. Lasteaias on ta väga vähe käinud. Lisaks on tema elukoht varieerunud. Osad päevad veedab ta emapoolse vanaema juures, osad päevad siis niinimetatult kodus (oma ema juures) ja mõned korrad kuus ka meie pool. Kus ka ilmselt igal pool on oma reeglid.
Peamine probleem seisneb aga hetkel selles, et poiss te taha üldse midagi õppida. Umbes kolmandikku tähtedest ei tunne ja ta ei taha kuuldagi nende õppimisest midagi. Ta ei tea ka selliseid elementaarseid asju nagu kõigi pereliikmete nimed, kodune aadress, ka näiteks kõikide toiduainete nimetused. Osad sõnad on jäänud ka hääldamise vigadega (häälikuid oskab kõiki öelda, aga sõnad on ilmselt vanast ajast jäänud ja kangekaelselt hääldab neid nii edasi ja ei proovigi õigesti järgi öelda)Ja tundub, et talle ei jää nagu väga meelde ka või ei süvene ta sellesse, mis talle räägitakse. Kui olen internetist sellelaadseid probleeme lugenud, siis meenutaks see nagu tähelepanu häiret. Ma ei oska talle kuidagi läheneda ja olen proovinud ka mänguliselt, aga ikka saan vastusteks ma ei viitsi ja ma ei taha. Poiss elab justkui omas mullis, on kuidagi uimane. Ka näiteks riidesse panek võtab metsiku aja ja riided lähevad kasvõi tagurpidi selga jne, jne...
Lisaks on tal ka ninaneelus lameadenoid, mis opereeritakse mai kuus ja hambumishäire, mille korrigeerimisega me ka tegeleme.
Ja ilmselt on lapse jaoks ka see probleem, et mina kui võõras inimene üritan teda kogu aeg parandada, vanemad pööravd sellele vähem tähelepanu. Aga ta tuleb meie juurde elama ja õppima pean temaga ilmselgelt mina hakkama, aga ma ei oska sellele lapsele läheneda. Ja lisaks ainukesed asjad, mis teda huvitavad on arvutimängud, multikad ja tulistamine. Päris suure osa tema igapäeva mängudest on "paugutamine". Niiet kohe ei oska kust otsast peale hakata. Uue aasta algusest hakkab ta küll ka ellkoolis käima. Ma tõesti loodan,et sellest on abi, aga äkki oskate veel midagi soovitada?
Tore, kui poisil saab olema üks kodu. Olukord, milles kirjeldate poissi elanud olevat, ei ole ju olnud tavapärane: tal on olnud mitu kodu, ta on pidanud harjuma nende erinevate kodude reeglitega. Paistab, et sel lapsel on vajaka olnud turvalisest keskkonnast ja usaldusväärsest täiskasvanust. Iga muutus tekitab inimesele pinge, väiksem muutus väiksema, suurem suurema. Eelkooliealisel lapsel on vähe ressurssi tulla toime seesuguste pingetega, ja esimene koht, kus seda avaldumas näeme, on arengulised probleemid.
Kui laps asub teie juurde elama, on see taas muutus ja taas pinge. Esimene asi, mida peaksite püüdma teha, on vähendada pinget: olla lapsega sõbralik ja kannatlik, püüda võtta teda just sellisena, nagu ta on. Laps läheb eelkooli teiste sekka, siis kooli – küll ta jõuab õppida. Praegu on kõige olulisem aidata kaasa, et lapse usaldus maailma ja inimeste vastu taastuks. Kui last pidevalt korrigeerite, siis see on talle järjekordne sõnum selle kohta, et ta ei kõlba sellisena, nagu ta on, see madaldab eneseväärtustunnet veelgi ning hoiab alal selliseid põgenemis- või kaitsekäitumisi nagu liigne arvuti taga istumine, apaatsus, tulistamismängud jms. Kui lapse uues kodus räägitakse selgelt ja piisavalt – soovitav ongi võimalikult palju oma tegevusi sõnaliselt saata – siis on rohkem lootust, et ajapikku laps õpib õigesti rääkima. Ka adenoidid ja väär hambumus võivad korrektset hääldust takistada.
Kindlasti ei saa kõiki kogunenud probleeme lahendada kiiresti ja korraga. Andke aega endale ja lapsele. Tähelepanuhäire üks olulisi tekkepõhjuseid on see, et lapsel pole piisavalt tema arenguks hädavajalikku kontakti lähedase täiskasvanuga. Kuna laps väga targalt seisab oma arenguliste vajaduste eest, siis laps pikapeale õpib seda kontakti saama kas aina üle reageerides (kui tal on piisavalt eelnevat kogemust, et teda ei võeta muu moel kuulda), või tõmbub n-ö kapslisse, sest tal on kogemus, et ükskõik, mida ta ka ei teeks, mitte miski ei aita tal seda kontakti saada. Seega, kui laps ei tule oma mullist välja, nagu te kirjeldate, siis lapsel lihtsalt puudub usk ja kogemus, et keegi võiks temaga kontakti võtta tahta. Usalduse tekkimine võtab aega. Laps lihtsalt kaitseb oma psüühikat sel moel, et n-ö ei tule mullist välja, sest kui ta tuleb ja jälle petta saab – siis on ju jälle raskem. Kui lapsel aga tekib pikapeale kogemus, et teie olete keegi, kes võtab teda tõsiselt, et te tahate siiralt teda aidata ja toetada, temaga koos olla, tema jaoks olemas olla – siis alles võib lapse käitumine ja reaktsioonid muutuda.
Arvuti, multikad, agressiivsed mängud jmt tegelemine on lapsele just nagu kaitsekilp: arvuti ja arvutikangelased ei arvusta teda ja kuuletuvad talle. Arvuti taga on lapsel tunne, et ta tuleb eluga toime, ja tal on seda kogemust hädasti vaja. Kui laps aga hakkab reaalsest maailmast saama sõnumeid, et ta on kellelegi tähtis, et temaga tahetakse kontaktis olla, et tema mõtted ja tunded on tähtsad, alles siis võib virtuaalmaailma osatähtsus väheneda. Arvuti ja arvutimaailm asendavad lapsele tegelikku elu. Aidake lapsel see tegelik elu tagasi saada.
Oma piire vanem või vanema asendaja mõistagi näitama peab, seda saate teha lapse väärikust riivamata, kui räägite endakohaselt, mis teile ei meeldi, ei sobi, on vastuvõetamatu, ja milline on teie ettepanek või küsimus ses osas. Püüdke laps kaasata otsuste tegemisse, lapsed, kel on piisavalt eakohast otsustusõigust, tunnevad ennast enesekindlamana ja on koostöövalmimad. Ka teie enda enesetunne on oluline. Kui teie vajadused on kaetud, jaksate olla kannatlikum ja mõistvam kaaslane sellele elust räsida saanud poisile. Kaasake kindlasti ka lapse isa kõigesse sellesse, mida lapse abistamiseks ja turvatunde suurendamiseks ette võtate.
