Ma ei oska seda kirjeldada,aga tüdruk,kes saab järgmine kuu 4 a.Me ei mõista teda ta teeb imelike hääli,uriseb,kui miski ei meeldi karjub pideval,mida rohkem keelan seda rohkem karjub,lasteaias küünistab ühte poissi ja kasvatajad soovitasid ka,et peaks minema psüholoogi jutule,et kuidas temaga käituda,kuidas talle läheneda,kui temaga rääkid aüritada,siis ta vastab,et ta ei taha rääkida,mõne inimesega ta ei suhtle üldse...see pideva karjumine,täiest kõrist ja vihast,lööb ka oma õde pideval ka mööda minnes,peab laksu ära panema ta nagu teeb kõiki asju vihaga,läheb kergelt närvi.
Mul on temaga kogu aeg olnud mingid probleemid,sodib seinu,kraapis teleka ära,keelamised ja rääkimised ei mõju ka karistamine mitte.Seda on raske kirjeldada,seda peab ise nägema,mismoodi tema käitub
Ükski laps ei tee ühtegi käitumist niisama, ikka on see seotud mingite materiaalsete või emotsionaalsete vajadustega. Laps ei oska ju veel otse küsida, mida ta täpselt soovib ega saa ka aru halbadest tunnetest enda sees, mis teda võivad vaevata. Nii et nutmine (kisamine, karjumine, urisemine, löömine jne) on alati märguanne mingist puudujäägist või last vallanud tundest. Lapse käitumine on väga tihti ka läheduse, tähelepanu või kontakti otsimise viis. Üldiselt on nii, et mida hullemini laps käitub, seda suuremas hädas ta on. Sellele lapsele tuleb kindlasti appi minna.
Kui lapse käitumine on teie arvates ülemäärane ja teile vastuvõetamatu, on abi kahest tegevusest: kuulamisest ja piiride panemisest mõjusal moel. Kui laps on endast väljas, ei ole abi selgitamisest, abi on kuulamisest, aktsepteerimisest ja alles pärast seda oma piiride nähtavaks tegemisest.
Oluline on jälgida, et laps saaks piisavalt privaatset tähelepanu – et ta saaks tähelepanu mitte ainult siis, kui ta seda küsib (seda nõuab, selle järele karjub, sest muul moel ei saa!), vaid ka siis, kui ta seda otseselt ei nõua. Vanema kättesaadavus mõjub lapsele rahustavalt. Kontakt hooliva vanemaga on lapsele arenguliselt väga oluline. Pean silmas tõelist kontakti, tõelist kohalolekut lapse jaoks. Kui mängite suurema lapsega ja samal istub ka väike teie süles, on tegelik kontakt teie ja suurema lapse vahel hõre ja laps tajub seda.
Nutvale lapsele on vaja märku anda, et te püüate tema muret ja vajadust mõista. Kui peegeldate lapsele neid tundeid, mida näete tas esil olevat, siis laps pikapeale rahuneb. See on ka tundekasvatuse osa: laps saab aja jooksul teada, et mitmesugustel tunnetel tema kehas on nimed ja et tundeid tunda on normaalne.
Mõistagi on vaja lapsele ka kannatlikult selgitada, millised lapse käitumisviisid on teile sobivad ja millised mitte. Kui panete piire, siis hoidke neist ka ise kinni. Kaasake laps reeglite tegemisse – nii võtab ta need lihtsamini omaks. Karistamisest ei ole kindlasti abi. Kinnitage parem kiituse ja rõõmuga neid lapse tegevusi, mis teile meele järele on (nt: nii tore, kui sa vaikse häälega räägid), pange piire selgelt ja sõnadega. Kuna kõik laste harjumused on nende vanemate kujundatud, siis on vanema asi ka neid asuda ümber kujundama, kui need ei sobi.
Kõvahäälse nõudliku käitumise taga võib olla ka muid mõjutajaid. Ehk on mürafoon liiane (telekas, raadio jms), ja laps peab tegema kõva häält, et keegi teda üldse kuulda võtaks? Ehk räägite ka ise kõva häälega või mees? Ehk on olnud kõvahäälset ütlemist või on laps seda kuskilt mujalt üle võtnud... Ehk on teie enda sees väljaütlemata sõnu-tundeid, mida te pole julgenud välja öelda (välja karjuda)? Võib ka olla, et laps tajub neid ja teeb seda teie eest. (Sellest, kuidas vanemate tunded laste kaudu väljapääsu otsivad, saate lugeda nt Jesper Juuli raamatust „Sinu tark laps“ – soovitan soojalt!)
Väga hea vahend lapse probleemide mõistmiseks on aktiivne kuulamine, kus ümbersõnastamise ja tunnete peegeldamise kaudu jõutakse lõpuks ka selleni, mis last mingil viisil käituma sunnib. Selleks on vaja aega, kannatlikkust ja tõelist tahtmist last mõista. Seega on teil vaja mõelda ka iseendale ja oma paarissuhtele. Mil määral teie enda vajadused kaetud on? Kas olete paarisuhtega rahul? Paarisuhterahulolematused kajastuvad alati ka laste käitumises, seda väga erineval moel.
