Tere
Olen varem ka siinsetelt nõustajatelt abi ja tuge saanud, nii et julgen veel kirjutada..
Nn.raske perood algas umbes 2,3 aastaselt-Pojal algasid meeletud jonnihood(väga tihti ka hüsteerilised) ja sõnad, mida kasutab iga päev pidevalt-ei taha, ei meeldi.Mõni päev algab kohe hommikul ärgates: ei taha emmet, ei taha üles tulla, ei taha riidesse panna ja seda kõike kõva jonniga.Mul on alateadvusesse juba kujunenud teatav hirmutunne, et mis lapsele nüüd järgmiseks ei sobi või ei meeldi, et millele võib see metsik jonn järgneda.Perearst soovitas ignoreerida jonni ja kisa aga kuidas ma ignoreerin kui ta kisub ja taob mind jonni ajal, ei saa ma millegi muuga ka tegeleda.
Õnnetuseks tuli lastaia koha pakkumine ka just nüüd sügisel ja nüüdseks 2 kuud harjutamist pole eriliselt head tulemust andnud.Igal hommikul pean higi osta eest mingeid kavalusi välja mõtlema, et poissi lasteaeda meelitada.Omal soovil ta sinna minna ei taha.Lasteaias olen sunnitud ära hiilima(kuigi see tundub mulle nagu lapse reetmine)kui kasvataja ta tähelepanu mujuale juhib.Ei oska enam kuidagi olukorraga toime tulla, laps on kergesti ärrituv, rahutu ja tundlik.Ise olen ääretult väsinud vaimselt.Pean ka mõne nädala pärast tööle minema, kuid poja pole veel lasteaias magadagi proovinud...ei tea mis teha ja mis saab...
Õnnetu ema
Olete kimpus poja jonnihoode ja eitamise tujuga, mis on tekitanud Teis hirmu.
Vahel tundub, et keerulisest olukorast päästab käega löömine või vanemliku võimu kasutamine. See pole aga parim lahendus kummalegi poolele, sest agressioon ja alistumine kahjustavad suhet, mõlemad riivavad osalejate väärikust. Lapse ignoreerimist ei saa heaks mõtteks pidada ka selle tõttu, et see on raske koorem isegi täiskasvanule. Meist keegi pole valmis taluma enda mõtete, tegude, tunnete ignoreerimst.
Vaatame olukorda Teie seisukohalt, Teil on problem, peaksite kasutama kehtestamist.
Kindlasti ei või lasta lapsel endale haiget teha, siin oleks vaja kehtestavat mina-sõnumit. “Mul on valus, kui mind lüüakse, ma saan kurjaks/kurvaks/vm tunne”
Sellele peaks järgnema lapse kuulamine. Ta ehk pole arvanudki, et Teil valus on.
“Ei taha emmet” on väga selge sõnum. Proovige seda kuulata ja lahkuda toast. Vaadake, mis saab. Selge on see, et selliseks suhtlemiseks peab varuma aega, kiirustades ei saa olla aktiivne kuulaja.
Meeles võiks pidada ka ütlust, et saame elult mida tahame või kardame. Meie alatedlikud hirmud panevad meid mõtlema halbu stsenaariumide peale. Proovida võiks “Rahuliku hommiku” pildi loomist juba õhtul enne uinumist ja hommikul enne tõusmist. Visualiseerimise praktika on väga tõhus, sest meie ootused täituvad.
Peate varsti hakkama töötama ja lapse lasteaiaga harjumine pole just sujvalt kulgenud.
Tihti muretsevad emad selles situatsioonis lastest enam. Tekkida võib süütunne ja ahutus. Alustama peaks läbirääkimistest endaga. “Ma pean/tahan tööle minna ja on suur õnn, et sain lapsele lasteaia koha. Seal on laps professionaalide silma all ja areneb jõudsalt. Alates 2,5 aastast vajab laps teiste omaealiste seltsi.” Kui olete ise rahulik ja muretu, tunneb seda ka laps.
Kirjutate, et “…laps on kergesti ärrituv, rahutu ja tundlik”. Kindlasti on see nii kuni ta harjub uue elukorraldusega. Last aitab kuulamine ja tunnete peegeldamine. Näiteks “Tunned end halvasti.” “Sulle ei meeldi minna lasteaeda.” Lapse emotsionaalne pinge langeb kui saab sõnastatud ja ta kuuleb, et ema teda mõistab.
Jõulueelsel ajal võib pöörduda ka päkapikkude poole abi saamiseks. Teatavasti toovad päkapikud heade laste sussi midagi toredat, see innustab lapsi koostööle vanematega.
Soovin Teile kannatlikust.
