Olen tihti siin lugemas käinud ja ilma küsimatagi teiste teemadest endale vastused leidnud, kuid seekord vajan nõu.
Meie perekondlik taust näeb välja selline, et käime mehega mõlemad vahetustega tööl. MIna teen ühes kuus umbes seitse 24 h valvet. SIis kui mina olen tööl, valvab meie 2a 2kuu vanust poega isa. Kui mina töölt saabun, läheb tema teise Eesti otsa tööle ning enamasti saabub koju alles siis, kui mina pean taas oma järgmisesse valvesse minema-seega, kolmekesi koos veedetud aega on meil üsna kesiselt. Poeg on väga oma isasse kiindunud ning isa tööle saatmine läheb väga raskelt. Siit ka minu mure. Lapsel on isaga koos väga tore ja nii kui mina töölt koju saabun, saab ta aru, et see tähendab, et isa jälle teadmata ajaks kaob. Täna hommikult väsinuna tuli mul lausa nutt peale, sest laps virutas mind nähes ukse kinni ja kisas, et ei taha seda emmet ning emme läheb nüüd ära. Sellist asja tuleb iga kord ette. Lisaks ei tohi ma nt. istuda issi jaoks planeeritud kohas, ei tohi lapsele võileiba teha ,sokke jalga panna- ta tõukab mu ära või isegi lööb, sest ilmselt olen tema silmis ema, kes ajab isa tema juurest ära. Tunnen ennast nagu kasutu võõrkeha.
Ütlen ausalt, et mulle on see kõik hingeliselt väga raske, aga üldse mitte seetõttu, et oleksin armukade vaid et kardan, et rikume oma elukorraldusega lapse närvikava ära. Ma tean, et laps vajab kindlustunnet ja rutiini, siis oleks kõik lihtsam. Mees ei saa minu murest aru ja paneb selle rumala armukadeduse arvele. Talle on küll raske nutvast lapsest lahkuda, kuid elukorralduse muutust ka ei plaani. Minul on jälle raske ja kurb vaadata oma last, kes nii päeval kui mõnikord ka öösiti oma isa järele nutab. Mees juba avaldas kahtlust, et mida ma lapsega teen, et ta temaga tahab rohkem olla, kui minuga. Mind väga solvas see rumal mõtteavaldus. Enamasti olen lapsega kahekesi kodus, käime õues mänguplatsidel, muuseumites, mängutoas, vaatame raamatuid, joonistame, õhtul jutustame voodis päevasündmustest. Mis veel? Loomulikult pole minuga nii tore kui oma isaga, sest enamus majapidamiskohustusi lasub ju minu õlul ning laps ei saa alati 100% tähelepanu ning tihti olen ka üsna väsinud.
Kuidas ma peaksin oma lapsega käituma, kui ta ei taha mind hommikul näha, kui ta ei luba end puudutada?
Kuidas ma peaksin käituma oma õnnetu lapsega, kes nutab oma isa järele?
Olen proovinud tunnete peegeldamist ja see aitab pisut, aga üsna lühiajaliselt. Nt. ütlen: " Sa oled õnnetu ja kuri, et issi läheb tööle." Siis seletan, et saan temast aru, jne. Mõnikord ta kuulab, mõnikord lükkab mind selle jutu peale.
Nii paha on oma vingerdavat last süles kinni hoida, kui isa peab üksest välja astuma. Olgu mainitud, et eelnevalt on kõik musid-kallid-armastusavaldused tehtud.
Ma hakkan ausalt ennast juba halva emana tundma. Palun väga nõu.
Kindlasti ei ole te halb ema. Väikese lapse kasvatamine oludes, mida kirjeldate, ei ole kindlasti kerge. Mõnes mõttes on teie olukord sarnane neile lahutatud peredele, kus lapsed nädalavahetusel issiga on, ja nädala sees emmega. Paratamatult on laupäeva-pühapäeva elu teistsugune kui argipäev kõigi oma hooltega, lastel on aga kerge teha järeldust, et issi on hea ja emme paha.
Mida siis ette võtta? Kõige suurem kannataja ses olukorras on ikkagi laps. Ta vajab hädasti teie mõlema armastust ja hoolt, kuid isa-ema töögraafik soodustab selle emotsionaalselt paha olukorra kestmist. Seetõttu oleks teil hädasti vaja saada kindlus ses osas, et laps ei aja teid ära ega löö teid selle tõttu, et ta armastaks oma issit rohkem, vaid tema väikeses mõistuses on asjad sassis, tal on tekkinud seos, et teie tulek on põhjus issi minekuks.
Väga hea, et olete püüdnud siin rakendada tunnete peegeldamist, kuigi ütlete, et see aitab vaid osaliselt. Kui laps on emotsionaalselt häiritud, tunneb kurbust, valu ja pahameelt, siis see, et keegi avaldab mõistmist (ma saan aru, et sa oled kurb, et issi ära läks; ma näen, et sa ei taha tõusta, sest oled nii õnnetu jne), rahustab teda, vähendab valu, kuid ei võta seda ära, sest see ei ole võimalik. Valuga peab laps ikka ise toime tulema, teie seal kõrval saategi vaid avaldada toetust ja mõistmist. Loomulikult on igal emal raske lapse kannatust pealt vaadata, kuid seda pole võimalik minema pühkida ega endale võtta.
See on tundekasvatuse osa – me anname lapse tundele nime, ütleme, et mõistame, oleme kõrval ja lapsesse tuleb tasapisi mõistmine, et tundeid tunda on normaalne, et neist võib rääkida, et ka halvad tunded (nagu kõik tunded) mööduvad. Te ei pea end selle tõttu halvasti tundma, vastupidi – oma mõistmisega aitate lapsel kasvada inimeseks, kes ka oma täiskasvanuelus oskab oma tundeid reguleerida.
Häiritud last rahustab ema rahulikkus. Kui olete nutva lapse juures rahulik ja osavõtlik ent ei tee sellest ülemäärast probleemi, siis on rohkem lootust, et saate päeva positiivselt alustada. Nt: ma näen, et sa ei taha veel tõusta, ole siis veel voodis, ma lähen sulle putru tegema, näe, karu on sinu juures; sulle ei meeldi, et ma sind puudutan, mina tahan küll sind kallistada, minule küll meeldib sind näha... jne. Ühe sõnaga: ärge laske end lapse verbaalsetest sõnumitest häirida, selle asemel mõelge, mis on nende sõnade all peidus – milline sõnum on seal? Laps armastab teid igal juhul – need pole mittearmastamise sõnumid, nagu te pelgate, vaid lapse häda sõnumid.
Järgmine asi, millega last aidata, on selgem enda piiride näitamine. Kui teile ei sobi, et laps teid lööb ja lükkab, siis öelge seda lapsele. Teie silmad, keha, näoilme, hääletoon ja sõnad peavad rääkima sama keelt, ainult kooskõlaline sõnum on lapsele mõistetav. Kui te küll ütlete, et ei tohi, aga mõtlete: oh sa vaeseke!, siis on lapsel kohe segadus ja ta valib sisemise (mitte välise) sõnumi. On kuldne reegel: mida hullemini laps käitub, seda suuremas hädas ta on.
Usun ka, et kõigis neis asjus on oluline pidada silmas, kui palju kogu olukorda mõjutab teie suhe mehega. Kui teie ja mehe vahel on pinge ja pahameel, siis oleks ehk võimalik mehega kujunenud olukorda põhjalikult ja ausalt arutada ning leida väljapääs. Kaugsuhte püsimise üks mõjutaja on kindlasti majanduslik põhjendatus, kuid suhte sisu tasandil on sel samuti oma tähendus. Kui avatult te mehega omavahel olete rääkinud oma mõtetest, vajadustest, tunnetest? Kui rahul olete suhtega? Mida tahaks muuta? Kui saate need asjad selgemaks, ehk on siis ka ülejäänud (elukondlikud) lahendused kergemad sündima. Vastastikune süüdistamine kasvatab ainult seinu inimeste vahele.
Lapse sees on kõik need tunded, mis on tema vanemate sees. Seetõttu on eriti tähtis, et vanemad hoolitseksid oma isikliku „tassi“ eest. Kui tass on tühi, ei on vanemgi emotsionaalselt kergestihaavatav, ärrituv, kannatamatu. Laps vajab rahulikku, kannatlikku, rõõmsat ema-isa.
