Pöördun Teie poole oma viimase aja suurema probleemiga, lootuses ehk mingit nõu või nippi saada. Mul on poeg, mõned kuud alla 2 aasta, üsna kange loomuga. Juba mõnda aega on suure mühinaga kasvanud lapse MINA. Üldiselt on mul selle üle muidugi hea meel, kuid mõnedes situatsioonides ei oska ma enam sellega toime tulla. Probleemseimaks osaks päevast on viimasel ajal kujunenud hommikused (eriti) ja õhtused pesemised. Need muutuvad minu jaoks aina kurnavamaks, frustreerivamaks jne jne. Hommikud kulgevad enamasti väga kenasti sinnamaani, kui on aeg hambad-suud-silmad-käed vannitoas puhtaks pesta ja päevariided selga panna. Tuleb tavaliselt minuga koos kenasti vannituppa, ronib oma pingi peale ja võtab ka hambaharja kätte. Ja siis läheb lahti üks tants ja trall. Jookseb minema, teatab et EI TAHA, jne jne. Ühesõnaga keeldub täiesti käsi ja suud-silmi pesemast. Olen proovinud igasugu taktikaid. Lasknud tal mõnda aega veiderdada ja aeg-ajalt öelnud, et tule palun pese nüüd ennast puhtaks. Kui kuskile on minek, räägin et varsti on aeg minema hakata, aga enne ei saa ju minna, kui sa oled puhtaks pesnud ja riidesse pannud. Olen üritanud veidi jõulisemalt teda kraanikausi juurde suunata ja kurjemalt käskinud pesema tulla. Tema teatab enamasti selle peale vaid EI TAHA ja tegeleb kõige muuga. Kui püüan teda "kätt pidi talutada", võitleb vastu, laseb end süldiks ja põgeneb ära. Ise saan tavaliselt selle ajaga juba riidesse ja annan selge märgi, et vasti on aeg minema hakata ning ütlen, et mina olen varsti valmis ning kui sina ka tahad minuga tulla, siis peab pesema ja riidesse panema. Olen "südametäiega" lihtsalt teise tuppa läinud. Vahel hakkab siis hädakisa tegema ja nõuab pesema. Kui lähen tagasi ja ütlen et oi kui tore, kas peseme nüüd puhtaks, hakkab sel hetkel kui asi jõuab sinnamaani, taas trall otsast peale ning laps teatab vaid et EI TAHA. Reeglina lõpeb kogu see lugu sellega, et lõpuks lihtsalt haaran ta jõuga kaenlasse ja üritan sel väänleval ja kisaval poisil kuidagimoodi näo ja käed enam-vähem puhtaks saada ning ära kuivatada. Kui lõpuks riidesse saame, olen mina ise selle aktsiooni lõpuks täiesti üles ärritatud, väsinud ja tüdinud. Tema aga roosa ja rõõmus, nagu poleks midagi lahti. Olen talle rääkinud korduvalt, kuidas mulle selline käitumine ei meeldi ja kui kurvaks ja pahaseks see mind teeb. Ja need korrad, kui pesemisega saab kenasti ja ruttu ühele poole, olen öelnud, kui hea meel mul selle üle on. Ja enne pesema minemist reeglina ütlen, et mulle väga meeldiks, kui ... jne jne. Samas ei räägi tema veel sugugi nii palju, et temaga mingeid kahepoolseid vestlusi sel teemal maha pidada või välja uurida, mis probleemiks on. Õhtune pesemine on natuke parem, kuid mitte väga palju. Samas päeva jooksul peseb ta ise väga tublisti käsi ja suud vajadusel, ilma mingi probleemita.
Mul on täiesti mõistus otsas, kuidas seda olukorda lahendada. Ei saa ju öelda, et ok, kui sa pesta ei taha, siis ära pese. Ei lähe ju pudruse suu ja kleepuvate kätega välja ja õhtul ilma pesemata voodisse ka ei lähe! Eriti teeb mind murelikuks see, et mõne aja pärast pean ma tööle minema, ning siis ei ole hommikuti enam aega lõputult seda tralli teha ja oodata, kuni ta lõpuks on nõus vabatahtlikult pesema tulema ja riideid vahetama.
Mõistan, et selline pidev jagelemine pesemisega on närvesööv ja kurnav. Hea, et suhtute poja protestimisele seejuures ikka mõistvalt – on ju vaja selles vanuses oma tahtmist väljendada, avastada oma mina ja kogeda piire, vanemate reageeringuid. Jah, tõepoolest, see käib ju isiksuse arengu juurde ja „kange iseloom“ võib paljuski kasulik olla Nõutuks teeb see aga sellegipoolest, vaja on ju ikkagi pesta, vanema sõna kuulda võtta, piire seada. Olete püüdnud erinevaid viise, küll karmimaid ja meelitavamaid, aga ka väljendada heameelt (positiivne mina-sõnum) ja muret, kuid seni pole kindlat toimivat viisi, et poissi pesema saada ,veel leidnud. Huvitavad on teie tähelepanekud, et poeg tuleb vahel meelsasti vannituppa, kuid siis äkki keeldub. See viitaks justkui meenuks talle mõni negatiivne kogemus või seos, mis teda tõrksaks teeb. Seetõttu on oluline, et ta uut võimalikku negatiivset kogemust ei saaks ja püüelda ikka sellepoole, et pesemine kulgeks ilma pahandusteta. Kui olete märganud, et hommikuti tuleb rohkem vaeva näha, siis jälgige, mis on siis teisiti, võrreldes õhtuga, nende olukordadega, kui pesemine kulgeb rahumeelselt (kiirustamine, teie enda meeleolu, muud seosed?).
Mida teie teha saaksite? Piirid ja selgus on lapsele tähtis. Seega väljendage kindlalt ja rahulikult, et pesta tuleb. Kui juba on kindel kord (nt rituaal hommikuti ja õhtuti), siis on ka lapse huvides, et see jääks. Püüdke vältida ärritumist, temaga kemplemist (kui sa ei pese, siis ….), tagaajamist, karistamisi, temale endale hinnangute andmisi (nt „pahaks poisiks“ nimetamist jms.). Jätkake selgeid korraldusi, meeldetuletusi, mina-sõnumeid: nt nüüd läheme pesema; ma tahan ka näha, kuidas sa pesed; mul on hea meel, et sa tahad ise pesta jne. Kaheaastasega ei ole tõesti vaja pikki jutlusi, küll aga võite aeg-ajalt proovida teda aktiivselt kuulata, mis tähendaks, et sõnastate seda, kuidas te temast aru saate, nt tulid täna kiiresti vannituppa, kui siis äkki enam ei tahtnud pesta; paistab, et sulle ei meeldi hambaid pesta / suud lahti teha/ nägu pesta/ külm vesi … jne. jälgige, mis teeb ühe pesemise talle meeldivaks ja siis teinekord jälle mitte. Kui ta kogeb, et püüate temast aru saada, siis on tal vähem põhjust vastu hakata. Veel võib laps tunnetada vanema ärritust, närvilisust, kiirustamist ning sellega kaasnevat pahandamist, millega on tal raske toime tulla teisiti kui vältida neid olukordi. Ta ei pruugigi protestida pesemise vastu, küll aga selle olukorra, pinge, vanema reageering vastu. Kui laps kogeb, et olete oma korralduste andmisel kindel, aga rahulik ja sõbralik temaga, siis on ka temal vähem põhjust trotsi näidata. Veel usun, et laps eelistab selles vanuses, et vanem on tema koos, teeb temaga neid asju kaasa, osaleb tema toimingutes ja reageerib tema saavutustele. Kui võimalik, tehke mõned protseduurid ka ise kaasa. Vahel on päris uhke tunne ju, kui ta teeb samu asju, mis suuredki. Selles vanuses on lapsele väga tähtis vanemale heameele valmistamine ja iseseisvumine, ise teha tahtmine.
