Kasvatan sisuliselt üksinda 2.8 aastast poissi ja tema käitumine on nagu aastasel kohati, ta ei näita üles mingit huvi ka uute sõnade õppimise või piltide vaatamise vastu, peamine et oleks vaid autosid. Kas pilt, kus on nt maja, seal on temal vaid auto. Samas ei taha ma temaga enam ka kuhugi minna, sest
tema käitumine on piinlik. Arsti ukse juures oodates, laps pidevalt sõelub ringi, ei kuula, et ei tohi kiljuda või joosta uisapäisa. Nagu natukenegi püüad teda korrale kutsuda, heidab end selili ja käitub samuti nagu u 2 kuune imik. Olen ta käitumise suhtes nõutu. Mida peaksin tegema ja kelle poole pöörduma, et olukord paraneks?
Probleem, millest kirjutate on paljudel lapsevanematel. Miks see küll nii siis on?
Ei ole olemas halbu lapsi. Olen veendunud, et kui vanemal on probleem lapse käitumisega, siis on selles suur osa eelkõige vanemal. Laps peegeldab oma käitumises meile seda, mida me ise täpselt ei teadvusta. See, kuidas täiskasvanu ise oma emotsioone juhib, kui siiras ta lapse tunnete suhtes on, kui palju temaga tegeleb- sellest ja veel paljudest muudest asjaoludest sõltub lapse meeleolu ja tema käitumine. Seega täiskasvanud peaksid oma suhtlemist ja käitumist lastega muutma.
Seni kasutusel olevate kasvatusstiilide järgi võib vanemaid jaotada kolme rühma: “võitlejad”, “kaotajad”, “pendeldajad”.
Võitlejad: vanemad, kes kaitsevad tuliselt oma õigust kasutada lapse suhtes mõjuvõimu- ja jõudu. Nad usuvad keelamise, piirangute seadmisse, teatud käitumismustrite nõudmisse, käskude jagamisse ja kuulekuse eeldamisse. Nad ähvardavad last karistusega. Kui laps ei kuuletu, siis saabki ta karistada. Kui vanema ja lapse vajaduste vahel tekib konflikt, lahendatakse see nii, et vanem võidab ja laps kaotab .Tavaliselt õigustavad vanemad oma “võitu” selliste trafaretsete väljenditega nagu: “Minu vanemad kasvatasid mind ka nii ja mul pole väga vigagi”
“Ma teen seda lapse pärast”
“Vanemad peavadki lapse heaolu huvides võimukad olema, sest nemad teavad kõige paremini, mis on õige ja mis vale”. „Mis ma siis temaga tegema pean? Tulge kasvatage ise“.
Võitjad: vanemad lubavad oma lastele ohtralt vabadust. Nad hoiduvad piire seadmast. Ei nõustu autoritaarsete kasvatusviisidega. Kui vanema ja lapse vahel tekib konflikt, siis võidab sageli laps ja kaotab vanem, sest sellised vanemad usuvad, et on kahjulik lapse vajadustele mitte vastu tulla. Selline vanem tahab olla parim oma lapsele. Sellisel juhul saavad lapsed enamus oma tahtmise.
Pendeldavad vanemad: ei suuda kumbagi lähenemist pidevalt järgida. Püüdes kuldset keskteed saavutada, pendeldavad nad edasi-tagasi, olles kord karm, kord leebe, kord keelav, siis lubav, kord võitja, siis kaotaja. Need on ebakindlad vanemad ja kõige enam segaduses. Need võivad olla ka kurnatud ja väsinud vanemad, kellel ühel hetkel saab lihtsalt mõõt täis ja plahvatavad. Ka laps on sellisel juhul ebakindel ja segaduses: ta ei tea, mis on lubatud mis keelatud. Ta ei saa täpselt aru kas temast hoolitakse või mitte. Lapse esmaseks vajaduseks on, et ta tunnetaks armastavat käitumist. Lapsevanem olla, tähendab tegelikult olla eelkõige mõistev, hooliv ja armastav inimene oma lapse jaoks. See ei tähenda, et lapsele on kõik lubatud või vastupidi keelatud. Ka vanemal on oma vajadused.
Parim viis kasvatuses on see kus ei ole kaotajaid ja võitjaid. See on võimalik siis kui vanem kuulab ja mõistab lapse vajadusi ning aitab leida neile sobiva lahenduse. Laps muutub trotslikuks siis kui me ei ole teda õigesti mõistnud või tema vajadustega arvestanud.
Väikelaste trotsi ja jonni peamiseks põhjuseks on see, et vanem ei leia tema jaoks piisavalt aega tegelemiseks. Vanem võib küll justnagu tegeleda temaga, kuid lapse jaoks on ta psühholoogiliselt kättesaamatu. Lapse käitumises on sellisel juhul sõnum oma vanematele: „ „Ma ei tea kas te minust hoolite. Kui te minu peale karjute, siis tähendab see, et te ei taha ega salli mind, sest ma olen paha“.
Nii mõtleb laps oma vanematest, mida ta ei saa öelda. Küll aga on selle sõnum tema käitumises.
