Minu poeg on 2 a. 6 k. Muret tekitab minus tema nn. motoorne rahutus (pidev nihelemine, soov kõõluda, tahab kõike puutuda jne.). Ise juba arvan, et lapsel on tähelepanuhäired. Tunnen end juba päris abituna.
Lapse püsimatus on ühelt poolt kindlasti arenguline, sest lapsel on suur tarve kõike uurida, et teada saada, kuidas maailmas asjad käivad. Uudishimulikud ja tegutsemisaltid lapsed ka arenevad hästi, ja mõlemad nimetatud omadused kuuluvad kindlasti terve areneva lapse juurde. Teisalt on nii, et 2-3-aastane laps ei suuda veel kuigipalju keskenduda, seetõttu vahetab ta ühe tegevuse või mängu kiirelt teise vastu, tüdib sellestki ruttu, võtab jälle miskit uut ette... Lapsele tuleb nii mängimist kui ka keskendumist õpetada, meelitada teda oma mänge lõpetama, motiveerima teda selleks. Vanema enda püsivus on siin samuti oluline, sest laps õpib väga palju matkimise kaudu.
Ka kindlad argirutiinid õpetavad lapsele seda, et igal tegevusel on algus ja lõpp: võtame klotsid, teeme lossi, paneme lossi riiulile või klotsikarpi tagasi – alles siis võtame uue mängu. Teeme süüa, sööme taldriku tühjaks, peseme nõud. Tuleme õuest, võtame jope seljast, paneme nagisse, alles siis läheme tuppa. Kui last ümbritsevad nn lõpetamata lood – palju poolelijäänud mänge on pilla-palla mängutoas laiali, poolik söök jääb lauale seisma, seljastvõetud riided põrandale jne, siis kõik selletaoline võib soodustada süvenematust ja tekitada sisemist rahutust. Ka kindel päevarežiim ja sellest kinnipidamine on vajalikud – kindlas järjestuses tehtavad päevatoimingud on kindlasti pinget alandavad, samuti armastavalt näidatud kindlad piirid lapse ümber: mida tohib ja mida mitte. Laps ise ei tea, kust piirid lähevad ja tunneb end ebakindlalt, kui meie vanematena need paika panemata jätame. Ebakindlus on aga jällegi üks laste ärevuse, ebakindluse ja ülereageerimise põhjusi.
On ka oluline jälgida, milline sõnum on peidus lapse käitumise varjus. Laps käitub ikka vajaduse põhiselt, ta ei oska oma soove täiskasvanulikul moel väljendada ja tihti ei saa ka ise aru, mis tal täpselt puudu on: kas on uni, kõht tühi, või hoopis igav, või külm, äkki on ema lähedalolekust puudu... Enamasti on emad parimad eksperdid oma lapse alal – teie tunnete teda kõige paremini, seega ka aimate kõige täpsemini, mis lapsel tegelikult puudu on.
Lapsed õpivad kiiresti nägema seoseid. Nt kui laps märkab, et alati, kui ta kõõlub, tõttab emme tema juurde, siis võib üsna pea kõõlumisest saadagi n-ö ema kohalekutsumise viis. Lapse väga paljud tegevused, mis on vanematele vastuvõetamatud, on seostatavad lapse vajadusega kontakti järele. Vanema ehe, tingimusteta kohalolek lapse jaoks on äärmiselt tähtis. Hüperaktiivsuse üks tekkepõhjusi ongi see, et vanem pole lapsele emotsionaalselt kättesaadav, laps peab tegema pingutusi, et pälvida vanema tähelepanu. Nii harjub laps n-ö üle reageerima, sest tal on kogemus, et muul moel teda tähele ei panda.
Ka kodune olukord võib olla lapse meeleolu peegel. Kui kodus on ärevad ajad, tajub laps seda ja ka väljendab oma käitumise kaudu. Kõik see, mis toimub isa-emaga, toimub ka lapsega. Kõige rohkem on rahutule lapsele vaja ema (ja isa) rahustavat ja turvalist ligidalolekut. Palun seiske ka enda vajaduste eest - kui teie enda "tass" on tühi, ei jaksa te lapse jaoks olemas olla.
