Tere
peres kasvamas üks 2 seks saav poeg ja 8 aastane tütar. Probleeme tüdrukuga oli juba lasteaias, küll keskendumisraskused, tähelepanu puudus jms Muidu on väga rõõmsameelne tüdruk, laulab tantsib. Meeletu kuidas ta itsitab edvistab ja eputab...Oma aega olen talle pühendanud südamest teinud väga palju kahekesi tegevusi ... poja ja tütre vanusevahe on 6 aastat seega ei saa pidada probleemiks ka poja sündi sest probleemid esinesid juba enne poja planeerimist, ( üks põhjus oligi venna saada, et tütrel oleks lähedane vend või õde)
et siis tütre probleemid koolis ei suuda keskenduda terve tunni pikkust ( olgu öeldud et ta läks kooli 6 aastaselt kuna oli septembris sündinud, ehk siis klassi pesamuna) enne seda käisime logopeedi juures kes hindas lapse valmidust kooli minna. Tema hinnang oli et laps on kooliküps tarkuse mõttes aga probleemid hakkavad kindlasti peale kuna ei suuda kannatlik olla ega tähelepanelik. täna on seis selline et tal on rakse hakkama saada ka rahavatantsurühmas mis on koolis kohustuslik kuna keegi ei taha temaga tantsida, ilmselt see tõttu et ta keskib kogu aeg ega tee õpetaja poolseid käsklusi vaid seda mida ta ise välja mõtleb.. siis matemaatikaga on probleemid... ise ma teda õpetada ei saa kuna ta ei kuula.. ta paneb näpud kõrva ja kobiseb enda ette et ja jahh ma ei viitsi su juttu kuulata... ülbitseb ja hakkab vastu ja ma pean karjuma väga palju et ta minu jutu peale üldse reageeriks.. see rahuliku ja konkreetse häälega temaga rääkimine on sama nagu ma ei ütleks üldse midagi ja kui ma lõpuks käratan siis vaatab mind sellise näo ja pilguga et mis mul viga hakkas?? ja lausub normaalselt ei oska rääkida või, olgugi et seda enne tegin umbes 10 korda.. Veel infoks nii palju et ta suhtleb selliste koolikaaslastega enamasti kes on raskest perest või kellel on probleeme käitumisega, olen temaga rääkinud sellel teemal et need kaaslased annavad talle halba eeskuju kuid ikkagi leiab ta et vanemate tüdrukutega sõbrustamine on parem kui oma klassi eakaaslastega...
aga suurim probleem seisneb selles et ma lähen tööle nädala pärast ja mu tööpäevad on kahjuks pikad ja mure kuidas ta peale kooli hakkama saab. Laps käib pika päeva rühmas ja õpib seal, aga ta kardab meeletult üksi kodus olla. kasvõi pool tundi on selline draama rääkimata sellest et ta pean kodus vähemalt 2 tundi olema üksi enne kui isa või vanaema koju jõuab koos vennaga. Kuidas lapsele selgitada et kodus pole midagi karta ja et siin on turvaline..( elame maal)
vahel mõtlen et neid muresid ja probleeme on liialt palju et õigem olaks vist psühholoogi poole pöörduda aga siis käitub jälle mõistvalt nii et seda sammu pole ette võtnud. Tahaksin, et meie vahelised suhted oleksid head ja et ma e peaks karjuma tema tähelepanu võitmiseks, usun et need on tekitanudki selle probleemi et tal on õpiraksused kuna ta ei kuula. Vahel arvan et ta ei otsigi minu taähelepanu vaid soovib iga hinna eest issi sündant võita ( kuid kahjuks issi ei näita tütre poole mitte mingeid tundeid, tema meelest on kallistamine oma lihase tütrega ka tabu... ja hellitab hoopis poega ...)
Tänud igasuguse nõu ja abi eest!
Olete hoolitsev ema ja panustasite palju aega tütre kasvatamisse, tegite koos toredaid asju. Nüüd olete mures oma suhete pärast lapsega ning tema probleemide pärast koolis. Kirjutate, et olete sunnitud karjuma ta tähelepanu võitmiseks. See on tõeliselt kurb.
Tütrel on koolis probleeme tähelepanuga ja keskendumisega. Teie arvates teeb ta valesid valikuid sõbrannatamisel.
Kirja põhjal võib oletada, et laps ei tunne end armastatuna, puudu jääb turvatundest.
Kahtlemata on tema jaoks oluline isa tähelepanu. Isa “printsessiks” olemine on tüdrukutele äärmiselt tähtis ja seda mitte ainult lapsepõlves, vaid ka edaspidises elus, suhete loomisel meestega. Tüdrukud, kes pole tunda saanud isa armastust ja hellitusi, kipuvad neid otsima varastes seksuaalsuhetes. Sellel teemal tasuks abikaasaga rääkida. Isa armastust ja hellust peaksid tunda saama mõlemad lapsed.
Hirm olla kodus üksi on igati mõistetev, laps on veel väike, juba kooliskäimine on tema jaoks suur pingutus. Läks ta ju kooli ka pisut enneaegselt, kui võtta arvesse logopeedi hoiatust.
Tasub tõsiselt kaaluda võimalusi teha muutusi elukorralduses, ehk leidub suguvõsas inimene, kes oleks alati last vastuvõtmas kas Teie või enda kodus. Või saate ise tool käia osalise koormusega, või leidub veel lahendusi… Hirmust ei saa üle selgitustega, et karta pole midagi. Hirm on tunne ja ei allu loogilisele mõtlemisele. Ainult turvalisuse kogemine vabastab hirmust.
Laps otsib mõistmist ja tuge teistelt lastelt, kelle elu pole kerge, nendega on kergem samastuda. See tundub olevat märk turvatunde haprusest.
Enne kui ei saa taastatud lapse turvatunne, teadmine, et ta on armastatud ja hoitud, ei saa loota probleemide lahenemisele matemaatika ja rahvatantsuga.
Inimeste vajadused moodustavad piltlikult öeldes püramiidi ning eneseteostamine (lapse puhul õppimine) on selle püramidi n.ö. kõrgemal korrusel, all on füsioloogilised vajadused, turvalisus, kuulumine armastavasse perekonda ja suhtlemisoskused. Alles siis kui alamastme vajadused on rahuldatud, saab asuda järgmiste juurde.
Toetan igati Teie mõtet konsulteerida psühholoogiga, sellest oleks kindlasti abi.
