Tere, minul on mure oma 11-kuuse piiga pärast. Nimelt on tal tekkinud hirmud, mille lähtekohta ma tabada ei oska ja ei tea ka kuidas selle hirmuga toime tulla. Nimelt kardab laps võiks öelda lausa paaniliselt välisukse häält(kui keegi tuppa tuleb) ja veidi vähem telefoni helinat, saumiksri ja trelli häält. Kas ma saaksin kuidagi lapse hirmu leevendada? Kas peaksin hirmule reageerima või ei peaks just?
Teine mure on selles, et kuna hakkasin alles nüüd lapsest eemal käima, siis on tekkinud meeletu klammerdumine, kui oleme kahekesi kodus, siis mitte väga, aga nii kui oleme kas külas või on meil külalised, siis laps ainult minu küljes ripubki. Varem sellist probleemi polnud...Kas võivad lapse uued hirmud ka olla seotud sellega, et ta elab seda raskelt üle, et ma nüüd ära käin ja ta peab olema kas issi või kellegi teise hoida? ( ma ei ole olnud kauem eemal kui 2tundi tema ärkveloleku ajast). Kuidas peaksin kodust äraminekut korraldama(kas salaja või just nii nagu praegu, et lehvitame ja selgitan, et emme tuleb tagasi)? Kas peaksin koguaeg tema sülle nõudmisele reageerima ja pakkuma talle praegu rohkem lähedust kui ta enne vajas ja lootma, et see periood läheb üle või peaksin püüdma talle kuidagi ikka iseseisvust õpetama?
Küsimusi sai palju, aga loodan et oskate ehk aidata.
Tänan ette
Iseseisvus saab tekkida tugevale vundamendile. Lapse puhul on vundamendiks baasusaldus maailma suhtes, mis areneb esimestel eluaastatel suhtes emaga või peamise hooldajaga. Ütlete, et lapsel on tekkinud erinevad hirmud ja tahab olla teie lähedal. Olete hakanud lapse juurest ära käima, mis on tema jaoks uus asi. Tahate teada, kuidas oleks parem lapse juurest ära minna ja kuidas iseseisvust õpetada.
Iseseisvust saab toetada selles vanuses ainult läbi turvalisuse loomisega. On loomulik, et iga laps areneb pisut erinevalt ja oma hirmudega annab laps märku, et ta ei ole veel valmis nendeks muutusteks, mis toimuvad. Esimestel eluaastatel õpib laps rahunema täiskasvanud inimese abil, temaga suhtes olles ja tema eeskujul. Kui lapse ümber on olnud piisavalt rahulik õhkkond, siis õpib laps hiljem ise rahunema. Teie laps ei ole veel aastane ja seega on temas alles kujunemas baasturvalisus maailma suhtes. Ühelt poolt on oluline olla lapse jaoks füüsiliselt olemas, kuid eriti oluline on psühholoogiline kohalolek lapse jaoks. Aktiivne kuulamine on lapse abistamiseks eriti hea viis.
Aktiivne kuulamine on vajalik oskus siis, kui lapsel on tugevad tunded, näiteks hirm. Hea kui laps tajuks vanema rahulikku ja hirmuvaba olekut lapse jaoks hirmutavas olukorras. Aktiivne kuulamine eeldab, et vanem usub, et lapse jaoks võib see olukord tõesti tunduda väga hirmutav. Selleks, et laps õpiks oma hirmuga toime tulema, saab vanem peegeldada ehk anda sõnad sellele tundele. Näiteks: „Jaa, ma näen, et sa ehmatasid nii väga…“ või „sa kardad seda häält…“ või „sulle ei meeldi kui tolmuimeja töötab…“ . Ema võiks vältida lohutamist, tunde naeruvääristamist, rahustamist, kuna sel juhul õpib laps oma tundeid alavääristama. Oluline, et laps julgeks selle hirmuga olla. Ema kohalolu ja mõistmine loovad julguse kogeda seda hirmu ja ebamugavust. Laps võib kogeda hirmu, kui ema on kõrval, kes mõistab teda armastavalt ja kannatlikult ning teeb nö ruumi lapse tunnetele ja vajadusel ka nutule. Laps tajub ja teadvustab pikapeale ema rahulikust olekust, et siin ei ole
tegelikku ohtu. Laps peab seda ise tajuma, sest kui ema ütleb, et see ei ole hirmus, siis võib laps sattuda segadusse, kuna tema ju kogeb hirmu. Lapse jaoks on hirm reaalne. Laps vajab kedagi oma kõrvale, kes julgeks koos temaga selles hirmutavas olukorras olla. Laps vajab kuulda sõnu oma tunnete kohta. Tulevikus oskab ta ise oma tundeid sõnastada ja seega oma tunnete üle mõelda, mis on vajalik oskus kogu eluks.
Seega kindlasti tasub lapsele ära minnes lehvitada ja selgitada, et tulete varsti tagasi. Kui laps nutab, siis lubage tal enda süles rahulikult nutta ja võtke vastu tema tunded ja hirmud. Hea oleks, kui isa või hoidja oskaksid samuti aktiivset kuulamist ning lubaksid lapselt tunda igatsust ja muid tundeid teie äraolekul. Isa võib teie äraolekul lihtsalt lapsele kinnitada, et „ma näen, et sa igatsed emmet… emme käib poes ära ja tuleb tagasi“. Kui laps saab turvaliselt ja hoitult nutta, siis see on üks viis stressi maandamiseks. Nutu tervislikkusest on eesti keelde tõlgitud üks väga hea raamat - Aletha Solteri „Nutt ja jonnihood“.
Aktiivset kuulamist saab õppida Gordoni perekoolis (http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/gordoni-perekool/)
või Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ ning A.Faberi ja E.Mazlish raamatust „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata nii, et nad räägiksid“ (www.print.ee).
