Tere kõigile
Soovin nõu, kuidas saada 9a poiss kõnelema nii et ta suudaks kirjeldada. Kirjeldada olukordi, juhtumisi ja muud, milleks inimese pähe on kõnekeskus installeeritud.
Oleme naisega puhta plindris, sest meil puudub võimalus kuulda poisi suust ülevaadet tema päeva jms kohta. Nimelt ei suuda ta juhtumeid rekonstrueerida kõnes.
Parimal juhul laseb kuuldavale väga juhuslikult seotud ja hüplikke lausekatkeid, neidki pausidega. Tavaliselt kuuleme aga umbes seitsekümmend korda jutti häälitust "noooh". Nii oli ka täna, kui soovisin teada, kuidas juhtus, et ta pooled õpikud-vihikud kooli jättis.
Käib teises klassis. Õppimisega muresid pole. Tegelikult läbinisti viieline. Käitumisega laabub samuti (ptüi, ptüi, ptüi) kõik kenasti. Õpib teist aastat klaverit ja nii õpetaja jutust, kui mängust endast on kuulda, et sellegagi läheb hästi ja enamgi veel. Nakkushaigustest on põdenud tuulerõugeid. Mingeid kahtlasevõitu raimeid ega ravikuure pole saanud. Ei ema ega isa suguvõsast pole teada vaimupuudeid ega pataloogiaid. Tema 6aastane vend kasutab õigesti eesti keele keerukamaidki lausekonstruktsioone.
Suurepärane, kui keegi oskaks öelda, mis sellise vaegkõnelemise vallandab ning oskab mingit abi soovitada.
Suured tänud juba ette.
Saan teie kirjast aru, et teie poeg on mitmes mõttes andekas ja mingeid erilisi probleeme ei paista olevat. Probleem on aga teil, kuna te ei saa poja käest piisavalt infot tema päeva ja tegemiste kohta. Näete suurt erinevust noorema pojaga võrreldes, kes väljendab end väga vabalt ja rikkalikult. Ühelt poolt soovite olla lihtsalt rohkem kursis poja eluga, kuid kirjast jääb mulje, et olete mures ka tema keelelise arengu pärast.
Üldiselt võib öelda, et on täiesti tavaline, et inimestel on erinev vajadus ennast väljendada. Mõni laps kohe vajab, et keegi kuulaks kõik tema olulised päevased läbielamised ära. Teise lapse jaoks ei pruugi sõnaline eneseväljendus olla vajalik. Rääkimine on üks võimalus oma normaalset igapäevast stressi maandada, kuid neid võimalusi on veel palju ning iga inimene leiab endale sobiva –mäng, naer, nutt, muusika, sport, lugemine jne. Seega, kui laps ei taha rääkida, siis ei pruugi see olla märk mõnest probleemist, see võib olla tema isiksusest tulenev vajadus ja loomulik eripära.
Kui teil on ikkagi kahtlus, et lapse vähesel kõnelemisel võib olla mingi konkreetne põhjus, siis soovitan konsulteerida logopeediga. Logopeed oskab anda hinnangu ja vajadusel soovitusi, kas teie poeg vajab kõneravi või kuidas saate ise kodus toetada lapse kõnelist arengut. Kui logopeed ei näe otsest takistust kõnelemisel ja te soovite siiski toetada lapse eneseväljendamist, siis tasub järgida mõnda põhimõtet.
• Vältige küsitlemist ning selle asemel märgake, millal laps ise tahab end väljendada.
• Kuulake seda, mida laps tahab rääkida.
• Vältige hinnangute ja soovituste andmist, kui laps seda just ise ei ole palunud.
• Teadvustage oma tegelikku vajadust. Miks soovite, et laps räägiks?
• Märgake ja austage lapse tegelikke vajadusi.
• Kui laps räägib, siis püüdke tajuda tema tundeid ja kogemuse sisu ning andke talle tagasisidet, kuidas temast aru saite. Laps saab seejärel parandada ja täpsustada või nõustuda teie peegelduse ja ümbersõnastusega. Laps tunneb end mõistetuna ning see julgustab teda ka edaspidi rääkima.
Tihti ei räägi ka lapsed seetõttu, et nad tajuvad vanemate poolset survet ja kontrolli. Vanemad annavad suurest armastusest lapsele soovitusi, kuidas paremini tegutseda ja oma elu elada, kuid paraku mõjuvad need soovitused lapse enesehinnangule pärssivalt ning laps muutub kinniseks ning eneseusaldus väheneb. Proovige aktsepteerida oma lapse vajadust mitte rääkida. Samas võite siiralt väljendada oma vajadust kuulda tema päevast. Sel juhul tekib lapsel võimalus teid aidata ning tal endal väheneb pinge ja hirm, nagu oleks temaga midagi lahti ja valesti, kui ta rääkida ei taha. Võib-olla on tema jaoks loomulik ennast väljenda näiteks hoopis läbi muusika. Kui vanemad ei survesta ega vähenda lapsi, siis ärkab lastes loomulik soov hoolida vanema vajadustest – ta võib rääkida oma päevast ka siis, kui tal endal selleks vajadust ei ole.
Kokkuvõtteks võib öelda, et igat inimest julgustab väljendama siiras, aktsepteeriv, turvaline ja empaatiline õhkkond. Turvaliselt tunneb inimene end siis, kui ta tajub, et teised võtavad ta vastu just sellisena nagu ta on. Aktsepteeriva õhkkonna loob teadmine, et inimese kõik mõtted, tunded ja vajadused on märgatud ja lubatud. Empaatia tähendab teise inimese tunnete ja kogemuse tajumist. Seega võite mõelda, kas saate oma koduse õhkkonna veel rohkem rääkimise sõbralikuks muuta. Kui arvate, et probleem võib olla milleski muus, siis saate konsulteerida aga logopeediga.
