Meie 8-aastane poiss on alati olnud väga empaatiline, tundlik ja "õrnahingeline". Mure aga järgmine: ilus ja meloodiline muusika või laul toob lapsele pisarad silma ning ajab nutma. Põhjuseks toob poiss selle, et laul on nii ilus, et teeb meele kurvaks. Täpsemalt ei oska ta aga nutmispõhjust selgitada. Samuti ei näi seostuvat selle "kurva" muusikaga mingit kurba mõtet või sündmust. Ütleb, et laul on lihtsalt nii ilus, et meel läheb kurvaks ning nutt tuleb peale. Kodus pole sellisest "murest" probleemi, kuid sel aastal läks laps kooli ning nüüd avaldus see ka väljaspool kodu kooli muusikatunnis (varem pole kuulnud, et lasteaias oleks midagi sellist juhtunud). Mida teha või kuidas käituda, et ka aeglasemad ning meloodilisemad laulud last enam nutma ei ajaks?
Olete kasvatanud poja empaatiliseks ja tundlikuks, ta tajub sügavalt meloodia ilu ja harmooniat, nii sügavalt, et pisarad tulevad silma.Teile teeb muret, et selline tundlikus võib tekitada lapsele koolis probleeme. Kõik lapsed tõesti pole nii tundlikud ja avatud, erinevused torkavad silma.
Seisate keerulise valiku ees, soovides lapsele parimat. Ühelt poolt, siirad tunded ja nende väljendamine, teiselt poolt – kaaslaste võimalik mittemõistmine. Vahest väikesed lapsed tõrjuvad erinevusi. Teie kirjast küll ei selgu, milline oli klassikaaslaste reaktsioon. Võib-olla polegi sellest mingit probleemi.
Kui see aga tekitas lapse jaoks ebameeldivusi, siis tuleb tal õppida end paremini valitsema. Ehk on abi pojaga arutamisest, et alati ja igal pool inimesed ei saa oma tundeid väljendada vahetult, see võib olla teistele arusaamatu, võõras. Saab kodus harjutada muusika kuulamist rohkem foonina, ilma sügava sisseelamiseta, pisut “eemalt”, ise samal ajal muid mõtteid mõlgutades.
