Tere! Minu 4 aastasel pojal on kohati probleeme täiskasvanutega suhtlemisega. Muidu on tema areng minu meelest igati korras, on asjalik ja taibukas laps. Aktiivne, mänguhimuline, vajab palju tähelepanu ja harjunud seda ka saama.
Lasteaias on tal kõik hästi ja sõpru palju, kasvatajatega saab ka hästi läbi. Aga kui lasteaia tundides otse tema poole pöördutakse, et küsida ta nime, vanust, mis on pildil vms, siis ta vaatab maha ja ei vasta. Samuti ei tee ta kaasa muusikatunnis, istub lihtsalt teiste seas ja vaatab. Lasteaia logopeedi vastuvõtul ei räägi sõnagi, ainult noogutab või raputab pead. Samuti ei räägi ta arstidega, kui need ta käest midagi küsivad. Lasteaia kasvataja arvates väldib poiss otsest tähelepanu, nt ta pöördub tema poole küsimusega, teised lapsed ka ootavad ja vaatavad - et see mu pojale ei meeldigi. Muul ajal tuleb küll ise kasvataja juurde lobisema.
Teisest küljest ta suure hulga täiskasvanutega suhtleb väga julgelt: sugulased, naabrid jne. Läheb ise nende juurde jutustama ja pärima.
Lasteaia logopeed soovitaski mul uurida, kuidas last aidata, et saada tal see takistus eest. On näha, et teda tegelikult väga vaevab see situatsioon, et keegi tahtis temaga rääkida, aga ta vaikis. Nagu oleks mingi pais ees.
Mäletan seda probeemi tal väga väiksest saadik, siis kui ta oli üle 1 aasta vana. Enne (sh ka esimesel lasteaia aastal) ei pööranud sellele väga tähelepanu, kuna arstid ja kasvatajad arvasid, et see läheb ajaga ise üle. Nüüd algas teine lasteaia aasta, aga seis on suht sama.
Kuidas ma saaksin oma poega aidata?
Usun küll, et kõige paremini saate oma poega aidata, respekteerides seda arengutempot, mis temale näib omane olevat. Kaldun sarnaselt arstile ja kasvatajatele arvama, et see lapse eripära, mida kirjeldate, kaob aja jooksul. Seda liialt fookusesse võttes võib juhtuda, et nii hoiame seda pigem alal kui leevendame. Lapsed on erinevad, ja 4-aastane laps ei pea kindlasti olema julge kõigiga suhtleja, samasugune lapse eripära võib ilmneda ka veel koolieas. Ja isegi kui mõtlete täiskasvanutele: sugugi kõik pole ju head suhtlejad, ka täiskasvanud valivad, kellega pikemalt juttu rääkima jäävad, kellele aga vaid nappe vastuseid annavad.
Ehk annab mõtteainet ka see, milline suhtleja te ise olete või mis sorti suhtlejad on lapse lähiringis. Lapsed võivad oma käitumisviisis jäljendada ka mõnda täiskasvanut.
Asjale saab vaadata ju ka selles valguses, et on väga tubli poisist, kui ta suure hulga täiskasvanutega julgelt suhtleb. Seda märgates võib lapsele ka positiivseid minasõnumeid saata, et anda talle kinnitust, et ta teeb midagi kiiduväärset, näiteks: mulle meeldis, et sa onu Peetriga nii vahvasti ja julgelt rääkisid! Ehk annab see poisile julgust suhelda ka mitte nii turvalistes olukordades.
Võimaluse pojast paremini aru saada võiks anda ka rääkimine laadis: logopeed ütles mulle, et sa ei vastanud tema küsimustele. Kas võib olla, et sulle ei meeldinud need küsimused...? Ma nägin, et sa ei vaadanud arstitädile otsa. Paistab, et sa kartsid teda...? Sa ei teinud muusikatunnis kaasa. Kas võib olla, et see laul ei meeldnud sulle...? Seesugused lausealgused võivad teinekord aidata, kui on raskusi lapse mõistmisel. Mitte tingimata, kuid võib juhtuda, et lapsel tekib soov oma teguviisi selgitada, kui ta saab aru, et te väga püüate teda mõista. Ehk tekib teil nii ka mõni pikem arutelu, siis saate uurida, mis annaks pojale võimaluse teisiti käituda. Ehk on sel moel võimalik saada paremini aru neist tagamaadest, mis lapse käitumist juhivad. Teie mõistvus ja toetus on seejuures tingimata vajalikud.
