Tere
Minu 2,5 a laps on sünnist saati olnud emme külge klammerduv ning väljendanud oma hirmu vms kui peab jääma teise pereliikme hoida, valjuhäälselt ja tugeva protestina. Alati on ta tahtnud mängida eelkõige emmega, või siis kellegi teisega, üksi nokitseja ta ei ole. Nuttu, hirmu põhjustab pea iga uus olukord, uued inimesed. Nüüd arvas lastearst, et vaja neuroloogi juurde pöörduda (nutab iga kord arsti juures, lõug väriseb). Kas lapse suurt klammerdumisvajadust ja arglikkust saame peres kuidagi vähendada või seda toetada. Ees ootab ka lasteaed.
Kirjeldate, et laps on olnud klammerduv juba sünnist saadik, pelgab võõraid inimesi ja olukordi. Väga sageli esimesel poolel eluaastal lapsed ei pelga võõraid inimesi ja võivad reageerida ka uuele näole lalina ja rõõmsa elevusega. Võõraid pelgama ja nutuga reageerima hakkavad lapsed sagedamini alles umbes 8-9 kuuselt. Loomulik on aga see, et lapsi võivad hirmutada valjud helid, sh võõras hääletoon, paljud järsud muutused, ebatavalised asjad jne. Kuni koolieani on paljudel lastel midagi, mida nad kardavad, vältida püüavad, mis neid hirmutab või muretsema paneb. Samas on lapsed väga erinevad, mõned ongi tundlikumad ja ärevamad kui teised.
Teie olete hakanud muretsema, sest laps on olnud ilma nähtava põhjuseta liialt kartlik kogu aeg ja nüüd, mil on eriti oluline harjuda teiste inimestega, pole laps valmis ilma teieta olema. Soovitus konsulteerida ka neuroloogiga näib üsna mõistlik. Kui lapsel oleks konkreetselt mõni inimene, asi või olukord, mis teda hirmutab, siis aitaks samm-sammult lähenemine, harjumine ning kogemus, et laps saab hakkama. Kui aga pole teada, mida laps pelgab, vihjet põhjusele, traumale, ohule, siis võib oletada, et lapsel on kõrgendatud ärevus ja tundlikkus. Mida sel juhul siis teha (lisaks spetsialisti poole pöördumisele)? Kindlasti jälgida iseennast, kuivõrd rahulik, kindlustunnet sisendav või vastupidi ärev, murelik, närviline ise olete. Sageli on ärevatel, muretsevatel emadel ärevad ja ülitundlikud lapsed. Jälgige enda nii sõnalist kui mittesõnalist suhtlemist lapsega ja lapse juuresolekul. Näiteks kui kasutate sageli sõnapaari „ära karda“, siis see juba soosib ise häälestumist ohu võimalusele. Samuti jälgige, kuidas reageerite lapse nutule, oletusele, et laps kardab jne. Kui olete ise ebakindel ja ei julge last omaette jätta, siis laps tunnetab seda.
Ka samm-haaval lähenemist võite proovida. Esialgu harjutada hoidja või kasvatajaga koosolemist, samuti uusi olukordi teie enda juuresolekul, seejärel veidi eemal olles, kuid lähedal olles ning edasi lühiajaliselt ära olles. Seda ei tohiks kavandada kui pettust, salaja ärakadumisena, see süvendab lapses teadmatust, usaldamatust ja hirmu. Ikka nii, et ütlete lapsele, et lähete ja tulete varsti tagasi (ka näiteks 5 min köögis olemist). Peamine, et laps kogeks kindlustunnet ja ta teaks, kuidas asjad on, kogeks piire ja selgust ning eelkõige seda, et kõik oli hästi ja ka emme ei karda, ei muretse.
Olge teadlik sellest, kuidas ise suhtute võõrastesse olukordadesse ja lapse teiste hoolde jätmisesse, kuivõrd usaldate teisi, olete rahulik minnes ära lapse juurest. Veidi muretseda on loomulik, kuid ärevana reageerite kindlasti lapse nutule ja hirmule viisil, mis kinnitab omakorda lapse ärevust.
Seega võtmeküsimus võib olla just teie enda seisundid, meeleolud ja reageeringud lapse hirmudele, seda ka juhul, kui laps on sünnilt tundlikuma närvisüsteemiga.
