Tere!
Paluksin nõu, kuidas käituda oma äsja 3a saanud tütrega, kes on hakanud viimasel ajal taas püksi pissima.
Potilkäimine on meie peres olnud teemaks nüüd juba 2,5 aastat. Hakkasime last potile harjutama 6-kuuselt ja algul laabus kõik hästi. Umbes aastaselt tekkis lapsel kerge tagasilöök ja jätsime poti u 1-2 kuuks niisama seina äärde ega teinud sellel teemal juttu. Laps hakkaski uuesti heal meelel potil käima ja käis üsna edukalt kuni 2-2,5 aastaseks saamiseni. Tänavu suvel jätsime mähkmed päris ära ka öösel ja üldiselt oli olukord selline, et kodus olles pissis-kakas tüdruk korralikult potti (ka suurde) ja ainult mõned üksikud ööd tegi kella 02-03 paiku alla, tõusis väikese nutuga, aitasin tal uued kuivad püksid jalga ja magasime rahulikult edasi. Ma ei teinud nendest mõnedest öistest allapissimistest suurt välja, arvates, et küllap need lähiajal ära kaovad. Nüüd u 2 nädalat tagasi sai tütar 3-aastaseks. Kiitsime veel vanaemadele, kui tubli ta kõiges on ja et ka ööd on nüüd peaaegu kuivad. Laps on ka muidu väga tragi ja ma ei kurda tema üle üldse, käib ilusti lasteaias, on terve ja rõõmus.
Ning nüüd viimased 2-3 nädalat umbes vaatan, et üha rohkem pissib tütar ka päeva ajal kodus lihtsalt püksi ja läheb võtab siis nagu õige mees riiulist kuivad aluspüksid, paneb jalga ja tema meelest ongi nii kõik OK. Kodus pole ta varem nii käitunud. Suvel panime küll vanavanematega maal tähele, et ta ei öelnud enam päris iga kord, kui pissihäda õues peale tuli, mistõttu vahel pissis õues püksi. Aga seletasime seda sellega, et õues köitsid lapse tähelepanu muud asjad ja tal "ei olnud aega tuppa potile tulla". Nüüd tagantjärgi tundub mulle, et sealt kuskilt see taas püksitegemine päris alguse saigi.
Põiepõletikku vms ma kahtlustada ei tahaks, sest lasteaiast saan harva pissiseid pükse õhtuks koju. Seega minule näitab see, et põhjus ei peitu mõnes haiguses, vaid on pigem nö ülakorrusel kinni. Samas ei suuda me koos mehega välja nuputada, mis seda häiret lapses põhjustab - meie elu on reeglipärane ja meie arvates lapsesõbralik, suuri muutusi pole meil viimasel ajal olnud peale selle, et augustis algas taas lasteaias käimine. Aga tüdruk on väga seltsiv, kohanes kiiresti ja tahab ise aeda minna, seega ma ei tunne, et lasteaed oleks tema jaoks stressiallikaks. Samuti ei käi ta seal 5 päeva nädalas, vaid teeme iga nädal 1-2 puhkepäeva või poolikuid päevi. Mul on päris palju aega olnud temaga tegelemiseks, mistõttu ka läheduse puudus ei saa küll kuidagi põhjuseks olla.
Arutasin asja ka vanavanematega, aga igaüks andis erinevat nõu, mistõttu olin pärast ise veelgi suuremas segaduses. Soovitati kleepsusüsteemi sisseseadmist (seda ka tegin, aga tüdruk ei näi üldse pissimise ja kleepsude vahelist seost taipavat, tema jaoks on kleepsud ikka mäng omaette ja püksi teinult ütleb rahumeeli, et ta kleepsu ei tahagi jne), püksi tegemise järel kallistamist (seda laps ei taha ise eriti ja ega minulgi pole erilist isu teda kallistada, kui mu kõrval on päeva lõpuks suur hunnik märgi pükse) ning tagatipuks isegi üleüldist karmimat kasvatusviisi, kuna püksitegemisega tahtvat laps justkui oma võimu meie üle kehtestada.
See mõte - võimu näitamine, oma mina kehtestada püüdmine püksipissimise teel - on ka minu peast läbi käinud. Aga ma ei leia, et lapse kasvatuse karmistamine seda kuidagi parandaks. Meil pole nagunii vabakasvatust, ikka kehtivad elementaarsed reeglid ja elu ei keerle päris ainult lapse ümber. Nõuame ju ikka puhtust ja korda, õigeaegset magamaminekut, hammastepesu jms. Samas karistada pole me last kunagi tahtnud ega ka kavatse seda teha, loodame ikka sõnadega ja kannatlikkusega hakkama saada.
Praegu kestab igatahes u 2 nädalat juba olukord, kus enamik pissi tuleb püksi, olenemata sellest, kas oleme õues või toas ja kui palju sel teemal lapsega ka ei vestleks ega arutaks. Olen kindel, et tüdruk ise teab, mida ta teeb, aga mõnes mõttes ta nagu ei tahakski midagi muuta, vaid talle nii sobibki, et pidevalt vahetab aga ise märjad alukad kuivade vastu, kannatab ära, kui isa või ema korraks noomivad (või ei noomi, vahet pole) ja mäng las jätkub... Proovisin veel seda, et rääkisin talle, et enne arvutist Jussi multikaid vaadata ei saa, kui püksid päeva lõpuks kuivaks ei jää. Tüdruk oli nõus ning pole enam neid multikaidki vaadata luninud, ehkki varem vaatas neid peaaegu iga päev suure huviga. Ta on nõus kõigega, ainult mitte õigeaegselt potile minemisega
Mida Teie soovitaksite sellises olukorras, kus minu oskused juba on ammendatud? Kõik on nagu ära proovitud ja miski ei näi aitavat. Kas oleks õigem lapsele iga püksitegemist jätkuvalt selgitada, et vaata, püksid said märjaks, laseme ikka potti jne, või pigem sellel teemal üldse mitte juttu teha, koristada tagajärjed vaikselt ära ja loota, et küll "kooliajaks saab see mure lahendatud"? Kas olla pigem kannatlik või veidi noomida? Tunnistan, et nii minu kui mehe jaoks on see potiteema juba muutunud nii emotsionaalselt kurnavaks, et parema meelega me ostaks lihtsalt 100 paari alukaid ja laseks lapsel need rahumeeli täis teha ilma muu jutu ja pideva süveneva muretsemiseta...
Tänan ette soovituste eest!
Saan aru, et lapse käitumine seoses pissimisega on teie jaoks hetkel ootamatu probleem, kuna tegelikult on laps alates 6-elukuust alates potti pissinud. Ütlete, et muid probleeme ega suuri muutusi peres ei ole ning ka lasteaias käimine ei tundu olevat stressi tekitav. Te ise ei arva, et probleem võiks olla füüsiline, kuna laps on pigem rahul ja teeks seda justkui teadlikult. Olete saanud ka mitmeid soovitusi, kuid olete hetkel siiski nõutu. Tunnete, et see potiteema on emotsionaalselt kurnav nii teile kui ka teie mehele.
Pissimine, kakamine ja söömine on kõik loomulikud tegevused, mis on juhitud füsioloogilistest vajadustest. Üldiselt rääkides võib öelda, et väga varajane potile harjutamine võib vahel segada lapse loomulikku soole kontrollimise protsessi. Lapsel võib seostuda potil käimine vanemate ootusega. Kui vanem kiidab last potil käimise eest, siis võib lapsel tekkida arusaam, et see on midagi, mis on tähtis emale või isale. Sel juhul hakkab laps potti pissima, kuna ta saab seetõttu tähelepanu, kuid ta ei tee seda oma loomulikust vajadusest puhtuse järgi. Potti pissimise pärast ei ole vaja last kiita ega ka püksi pissimise eest laita. Need tegevused ei vaja erilist suunamist ega avalikku tunnustamist. Pissimisega seotud teema on praktiline ja loomulik. Loomulik vajadus ja valmisolek potti pissida tekib lastel 2-3 eluaastal ning veel aasta sellest edasi võib tekkida tagasilangusi selles protsessis.
Teie laps on hetkel kolme aastane. See on väga eriline vanus, kuna lapses areneb sel ajal välja teatud iseseisvus, mis on edasises elus ja arengus väga olulise tähtsusega. Sel ajal lapsed avastavad oma tahte ning hakkavad sellega eksperimenteerima. Lapsed tahavad kõik ise järgi proovida. Paljude laste jaoks muutub oluliseks ise enda riietamine ja söömine ning samuti potil käimine ja oma soolte üle kontrolli saavutamine. Üks võimalik versioon on see, et kuna teie laps on harjunud juba ammu potti pissima, siis nüüd ta tahab ise valida ja ise katsetada ning ise toimetada. Tema jaoks võib see olla põnev ja hea tunne, kuna ta teeb seda, mida ise tahab. Lapse arengule tuleb kasuks, kui surve väljast poolt oleks toetav ja positiivne. Kui keelata, naeruvääristada ja kritiseerida lapse tegevust, siis võib laps hakata oma iseseisvust ja oma tahet häbenema. Häbi võib kaasas käia inimesega kogu edaspidise elu, kui ta oma tahet soovib väljendada.
Rõhutan, et see versioon on üks võimalikest, kuid eks te ise saate vaadata, kas sellest sobib midagi teie lapsega või mitte. Kui see aga on nii, et teie lapsel väljendub trotsiiga iseseisvalt püksi pissimisena, siis soovitan teil tõesti, nagu te isegi kirjutasite, osta aluspükse juurde ja lasta see probleem vähemalt mõneks ajaks lahti. Te võite oma last jälgida ja aidata tal väljendada ka muul viisil oma tundeid – protest, viha, nutt jne. Igal lapsel tekitab normaalne igapäevane elu teatud määral stressi ning stressi välja elamiseks on vaja vahel lihtsalt ka mingi nö tühise asja peale nutta, jonnida või sõnadega väljendada oma rahulolematust. Kui laps on harjunud oma emotsioone mitte sõnade või nutuga näitama, siis võib hakata stress keha kaudu väljenduma. Ka see on normaalne, kuid tavaliselt tülikam ja tulevikus muutub selline harjumus veel tülikamaks.
Te võite kuulata enda sisse ja leida üles, kas teid konkreetselt häirib miski selle pissimise juures. Te võite paluda, et ta teatud kohtadesse ei pissiks või paneks märjad püksid mõnda kindlasse kohta. Oluline, et te suudaksite olla piisavalt rahulik ja toetav. Tõenäoliselt teie laps soovib peale mõningast katsetamist taas hakata potil käima nagu suured, kuid seekord on tal vaja see vajadus enda seest ise üles leida. See on tema nö maailma avastamise ja erinevate võimaluste katsetamise aeg. Teie saate olla toetav, kui kasutate võimalikult palju aktiivset kuulamist. Kirja lugedes ei jäänud mul silma, et oleksite oma lasta aktiivselt kuulanud. Aktiivne kuulamine tähendab, et püüate oma last vaadata ja tõeliste panna end nö tema kingadesse ning proovida kogeda, mida ta tunneb ja millest räägib. Aktiivne kuulamine on toetav alati, kui lapsel on probleem, tugevad tunded või mingi mure. Lohutamise ja õpetamise asemel kuulake ja sõnastage ümber see, mida kuulsite. Lisaks peegeldage ka neid tundeid talle tagasi, mida te tajute, kui last vaatate. Näiteks: „Sa oled nii kurb, et sinu mänguasi läks katki“ või „sa kardad, et su seelik võib ära määrduda “ jne. Nii õpib laps ennast ise paremini tundma, tulevikus end veel paremini väljendama ning eriti oluline on see, et ta tunneb, et keegi teda tõeliselt mõistab.
Ei tasu ka ära unustada, et naermine on samuti üks stressi maandamise viisidest. Seega õhtuti mõnusalt koos naerda on raviks paljudele probleemidele
19 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
