Palun Teie nõuandeid oma poja käitumise kohta. Lühidalt öeldes on tal komme täiest kõrist röökima hakata kui ta ei saa seda mida tahab. Juba väiksena kui ta ei saanud, mida tahtis, karjus ta, vahel ka lõi pead vastu maad. Algusest peale tegelesime tema nö tunnete peegeldamisega ja ka keelamisega. Lootsin, et kui ta rääkima õpib, õpib ta ka end paremini väljendama ja kisahood vähenevad, aga siiani ei saa öelda, et midagi paremaks oleks läinud. Nt. Ta ärkab üles ja hakkab kommi nõudma, minu selgitustele, et enne korralik söök, siis komm reageerib ta karjatuse või kiljatusega, mis olenevalt tujust lõppeb kas kohe ära või muutub pisaratega rõõkimiseks. Sellised karjumised tekivad alati siis, kui ta ei saa mingit asja mida ta tahab ja just nüüd ja kohe. minu käitumine sellistel puhkudel on siiani olnud selline, et kükitan maha, võtan kätest kinni ja ütlen, et ma ei luba sul karjuda ja karjumine on paha ja karjudes ei saa midagi, kui ta jätkab karjumist, siis hoiatan, et kui sa jätkad karjumist, viin su teise tuppa. kui karjumine jätkub, tõstan ta teise tuppa ja lahkun. kui karjumine vaikib mõne aja pärast, lähen sinna, kordan, et karjumine oli väga paha ja kas lepime ära. tema teeb enamasti kalli ja ütleb, et lepime ja kõik on hästi. nii juhtub u 75% juhtudest. ülejäänud korrad ta karjub edasi.. Püüan endale sisendada, et ma pean olema kannatlik, aga pärast tänast pooletunnist karjumist tunnen, et see on kohutavalt väsitav nii minu kui ka teiste pereliikmete jaoks. Palun teie nõu, kuidas käituda karjuva ja rõõkiva lapsega, kas on üldse lootust, et see ajaga muutub...
Kui loen teie kirjeldusi, kuidas olete käitunud pojaga, kes kõvasti ja nõudlikult nutab, siis võin öelda, et olete käitunud targalt. Tõepoolest, lapsega füüsiliselt samale tasandile minemine, rahulik selgitus ja kindlameelsus on sellistes olukordades enamasti mõjusad. Samal ajal on hoiatamine karistusega ja siis selle karistuse kasutamine (teise tuppa tõstmine) sellised vanemlikud tegevused, mille juurde mina panen küsimärgi. Asi on selles, et keegi ei tee midagi ilma põhjuseta, iga inimliku käitumise taga on vajadus. Vanemad kasutavad tihti jõudu ja hirmutamist mõne hüve äravõtmisega olukorras, kui lapse nõudmised või käitumine on nende arvates ebakohased. Kuid jõu kasutamine (kõvad sõnad, karistustool, teise tuppa või nurka sundimine, pepulaks, tutistamine) ja hirmutamine on ses osas mõttetud, et need võivad pealtnäha ka mõjuda (istubki nurgas, pärast kallistab, lepime ära jms), kuid need ei võta ära lapse vajadust - see jääb alles. Kõige tõhusam viis siin on uurida lapse vajadust ja arutleda see-üle, kuidas seda rahuldada. Arutlemine koos lapsega on hea ka seetõttu, et kui lapsele antakse eakohast otsustamisõigust, siis tema koostöövalmidus vanemaga enamasti suureneb. Üks põhjus, miks lapsed on "pahad lapsed" on see, et vanemad ei märka nende tegelikke vajadusi. Ja kuna laps ei oska neist otse rääkida, siis ta annab sellest märku käitumuslikult. Üldreegel on, et mida hullemini laps käitub, seda suuremas hädas ta on. Selle tõiga valguses on minul küll kurb mõelda, et laps on hädas, aga mis teeme meie vanematena - hakkame selle hädasolijaga riidlema, selle asemel, et uurida, mis sõnum on lapse käitumise taga.
Loomulikult tuleb meil vanematena näidata, kus on meie piirid. Siia kuulub ka selgitus, miks me midagi ei luba. Miks ei tohi karjuda? Mille poolest on karjumine paha? Laps ei tea seda, seetõttu on iga keelamise juures oluline rääkida ka sellest, mida ma kardan lapse käitumisega seoses, milline mõju on tema käitumisel mulle ja ümbritsevale jne. Vahel on mõistagi asjakohane ka konkreetne ja lühike EI!, kuid võimalusel peaksid ikka ka selgitused juures olema.
Kui peres on kolm last, võib lastel puudu olla tähelepanust. On hästi oluline, et iga laps saaks ka kummagi vanema privaatset tähelepanu, et kõiki asju ei tehtaks koos. Lapsed vajavad kasvamiseks palju ehedat kontakti vanemaga, just see annab neile eneseväärtuslikkuse tunde. Vahel on lapsed "pahad" just seetõttu, et seni kuni nad on "head" ei pane neid keegi tähele, aga seesugune nn äraspidine kontakt, mille nad saavad vanemat sel juhul, kui teevad midagi vanematele mittesobivat, on ikkagi kontakt, olgu küll, et tigedavõitu. Kas teie kükitate lapse kõrvale ja võtate tal käest kinni ka muul juhul kui siis, kui ta teie arvates liialt kõva häält teeb? Kas te kallistate ka muul ajal, mitte vaid pärast riidu ja leppimist? Lapsed on väga taiplikud märkamaks käitumisjärgnevusi, võib-olla karjub laps seetõttu, et teab - kõige lõpuks tuleb kallistamine!
Laste käitumise taga olevate sõnumite lugemine võib olla väljakutset pakkuv tegevus laste kasvatamisel. Kui neid lugema õpite, on rahulolu kindlasti mõlemapoolne.
