Tere.
Minu 7 aastasel tütrel on paaniline hirm üksi olemise/jäämise ees.
Hirm on kestnud juba pikemat aega, aga kuni tänaseni saime me sellest kõrvale hiilida- hommikul viisin lapse lasteaeda, õhtul läksin järele, ta ei pidanud üksi olema. Suvevaheajal oli kas vanaema või sugulaste juures.
Nüüd aga alustas mu laps kooliteed ja tuli uuesti hirm päevakorrale. Ei julge ta hommikul ise kooli minna ega peale kooli üksi koju tulla. Paar nädalat saan ma teda küll ise kooli hommikul viia ja veidi tööle hilineda, aga see ei saa nii kahjuks kestma jääda. Panin lapse ka pikapäevarühma, kuid seegi ei kesta nii kaua, kui kestab minu tööpäev, laps peab peale seda ikkagi koju minema ja tunnike-poolteist olema üksi kodus, enne kui mina töölt jõuan. Kui ma sellest lapsega räägin, siis hakkab ta nutma ja ütleb, et ei julge kodus üksi olla, samas ei oska ta seletada ka, mida ta kardab. Kolle ja muid väljamõeldisi ta ei ole mulle maininud. Ükskõik, kuidas ma olen temaga rääkinud ja millisest küljest proovinud läheneda, ei oska ta kuidagi seletada, mis on põhjus või mida ta täpsemalt siis kardab. Olen talle korduvalt seletanud, et mitte midagi karta ei ole, pane uks lukku, telekas käima, aga ei aita mitte midagi. Ta ei ole isegi 10 min nõus üksi kodus olema, et ma saaksin käia kasvõi poes. Hakkab paaniliselt nutma, kui ma selle ettepaneku teen.
Samas teeb selline olukord ka mind närviliseks/murelikuks. Ma ei tea, mida teha või kuidas ma saaksin teda aidata, et sellest hirmust üle saada?!
Lastel, eriti eelkoolieas, esineb sageli erinevaid hirme, nad võivad karta pimedust, võõraid inimesi, putukaid, mõnd looma , kujuteldavaid kolle, aga ka üksiolemist või vanematest eemalolekut. On lapsi, kes on tundlikumad ja ärevamad ja vajavad rohkem kindlustunnet, rutiine, kohanemist muutustega. Mõned hirmud on eakohased ja mööduvad. Tähelepanelikum tuleks olla nende hirmude suhtes, mis pole eakohased, on püsivad, intensiivselt väljenduvad ja segavad igapäevast elu.
Teie jaoks teeb muret see, et laps on alustanud kooliteed ning uue elukorralduse tõttu tuleb ette kodus üksiolemist, mida laps aga pelgab. Lisaks üksiolemisele väldib laps ka üksi kooli ja koju tulemisi. Teie peres on probleem on alguse saanud juba varem ja laps ei oska seletada, mis teda hirmutab. Vahel võib olla hirmu põhjuseks mõni konkreetne sündmus, midagi, mis last tõeliselt ehmatas. Kui lisada eelkooliealiste väga elav kujutlusvõime, siis pole enamat vajagi, et lihtsalt karta. Seda enam, et piir reaalsuse ja tegelikkuse veel talle ebaselge.
Niisiis, mõned hirmud mööduvad lapse vanusega. Kuidas aga saaksite praegu last toetada ja igapäevaelu korraldada? Kiiret lahendust on raske pakkuda. Mõelda võiksite selle peale, kuidas oma käitumisega lapsele kindlustunnet pakkuda. Seletanud, et pole vaja karta, olete juba piisavalt. Kooliminek on väga suur muutus kogu perele, vahel võib see osutuda suureks katsumuseks kohanemise mõttes ka lapsele. Kui ta on oma loomult veidi ärevam olnud ka varem, siis seda enam on talle tähtis säilitada nii palju tavapärast elukorraldust kui võimalik, nt saatmised-vastutulemised, mitte üksiolemised. Kui vähegi võimalik, siis mõnda aega võiks talle seda ka pakkuda. Kui ta kooliskäimine muutub tuttavamaks, kujunevad välja uus päevarütm, kaaslased, kellega harjub jne, siis võib ka tema tundlikkus, üldine ärevus väheneda. Lapse enesetundele aitab suuresti kaasa ka vanema enda käitumine , reageeringud lapse hirmudele, tema enesetunne, meeleolud jne. Ärevatel vanematel kipuvad olema ka lapsed ärevamad. Samuti reageerivad lapsed peres toimuvatele muutustele, pingelistele suhetele. Seega hoolitsege selle eest, et oleksite ise tasakaalus, rõõmsameelne, rahulik ja saaksite seeläbi mõjuda lapsele rahustavalt. Mõnda aega võib olla vajalik lihtsalt aktsepteerida seda, et laps ei soovi üksi kodus olla ja mitte avaldada talle survet, ega veena „karta pole vaja“. Kui pidevalt rääkida kartmisest, siis võib lapses säilida ikkagi teadmine millestki ebamäärasest ohust. Mõneks ajaks võib olla vajalik eemalduda sellest teemast ja keskenduda muule, mis on hästi, paluge kirjeldada koolis toimuvat, lapse enesetunnet, julgustage kaaslastega tutvuma, kutsuge neid külla jne. Jälgige, kuidas ise reageerite last kooli saates või oma muredest rääkides. Vältige ütlemisi „ära karda“, „midagi halba ju ei juhtu“, „mina ka vahel kardan, muretsen …“, „mul on raske, kui … „. Jne. Jagage lapsele tähelepanu ja lähedust ka siis, kui ta on rõõmus ja julge. Kui ta saab lohutust ja seeläbi teiega olemist peamiselt hirmu näidates, siis toetate omal moel neid ilminguid, mitte muutust iseseisvumise suunas. Olge temaga koos piisavalt palju ka siis, kui ta ei karda, kui ta tunneb end hästi. Püüdke väljendada optimismi , rõõmsameelsust ja tasakaalus olemist, märgake õnnestumisi, tunnustage last tema tegemistes, otsige viise, mis teda end hästi tundma panevat. Edaspidi harjutage samm haaval veidi üksi olemist, pigem loomulikult, mitte pikalt hoiatades, pigem märkamatult, kuid tema enesetunnet ja valmisolekut arvestades.
Mõistan , et see võib olla teile just peamine probleem, et pole võimalik vältida preagu lapse üksiolemist. Kuid siiski, kaaluge, kas on kasvõi ajutiselt võimalik, et keegi on temaga. Hirmunud ja nutvat last ei saa ju niikuinii üksi jätta lootes, et nii ta harjub ja tema ärevus möödub.
Kui lapse hirmud jätkuvad ja esinevad ka peale kooliga kohanemist, muutuvad veelgi intensiivsemaks, väljenduvad erinevates olukordades, siis on võimalik nõu pidada ka spetsialistidega, lastepsühholoogiga. Pakun välja veel tutvuda www.sensus.ee , kus saa te infot ärevuse kohta.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
5 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
