Tere! Mure 2,5 aastase lapsega. Nimelt laps meil siiani hästi tubli olnud, rahulik, viisakas, kuulab sõna. Suvel oli kuu aega lastesõimest kodus isaga. Nüüd tagasi lastesõimes ja laps on muutunud väga hüsteeriliseks kohati. Hommikuti lasteaeda viies laps ei taha minna ja hakkab kõhuvalu kurtma. Samuti tekib paanikahoog kui me perega kõik koos korraga uksest välja ei astu,hakkab paaniliselt nutma! Näiteks kui isa jääb toast veel midagi võtma. Sama lugu ka siis kui teha autouks lahti kui laps peaks juba autos olema. Öösiti magab halvasti, aga ta imikust peale kehav unega olnud. Nüüd üks päev lisandus ka kokutamine. Ei tea kas lasteaias juhtus midagi hullu või miks ta kokutama on hakanud. Lause alguses võib püüda sõna öleda 4-5 korda, nii et nägu läheb krimpsu. Samas räägib järgmisel hetkel tükk aega soravalt. Samuti on laps kinnine, ei suhtle teiste lastega, va onutütar! Ka kardab laps meeletult valjemaid hääli, näiteks föön, tolmuimeja, mootorsaag. Palun andke nõu mida teha või kuidas last aidata!?
Ette tänades,
Triinu
Saan aru, et teie lapse käitumises on tekkinud ootamatu muutus ning te ei oska seda seostada millegi konkreetsega. Lapsel on tekkinud hüsteerilised nutuhood ja kokutamine ning te otsite võimalust, kuidas last aidata. Kuna sümptomeid on mitmeid ja need tunduvad hetkel küllalt ägedad, siis soovitan konsulteerida mõne nõustajaga. Meie kodulehel on perekeskuse nõustajate vastuvõtu kohta info ning lisaks on link ka tasuta nõustamisvõimaluste kohta.
Üldiselt võib öelda, kui lapsel on midagi juhtunud ning tal on tekkinud hirmud, siis esimese asjana on vaja anda lapsele tagasi turvatunne ja võtta selleks nii palju aega, kui vaja. Kirjast ei selgu, kuidas te reageerite lapse nutule ja kas olete kursis Gordoni perekoolis õpetatavate oskustega. Kuulamise ja selge eneseväljendamise oskused on suureks abiks, et aidata lapsel toime tulla oma tunnetega ning hoida omavahelist lähedust. Kui lapsel on probleem ja teil on soov teda aidata, siis on esimene samm lapse tunnete kuulamine ja tagasi peegeldamine koos aktsepteerimisega. Sel juhul laps tajub, et vanem usub, et lapsel on tõesti hirm. Lapses saab tekkida turvatunne, kui inimesed mõistavad ja kuulavad teda. Laps võib näha, et emal ei ole hirmu, kuid ta mõistab lapse hirmu. Lapsele võib öelda: „sa ei taha, et issi tuppa jääb“ või „sa tahaksid, et issi koos meiega tuleks“.
Selgitused, lohutused ja julgustused ei aita, kui enne seda ei toimu lapse tunnete kuulamist. Kui vanemad sõnastavad lapse tundeid, siis õpib ka laps oma tugevate, ebamääraste ning hirmutavate tunnetega paremini toime tulema ja neid mõistma ning lõpuks ka ise sõnastama ilma, et peaks ägedalt nutma.
Kokkuvõtteks ütlen, et kuulamine on igal juhul lapse arengule kasulik ja toetav, kuid soovitan vajadusel siiski rääkida konkreetsemalt oma probleemist mõne nõustaja või terapeudiga, et selgitada välja võimalikud hirmude põhjused ja otsustada, milliseid samme oleks vaja teil edasi teha.