Mure siis selline,et kahe aastane tüdrukutirts on kogu aeg olnud emmega,sest ta pole lihtsalt nõus maha jääma,isegi vetsu ukse taga nutab.Muidu mängib ise, laseb süüa teha, murusid niita jne. peaasi,et emme on lähedal.Nüüd aeg lasteaeda minna.Esimene nädal olin kõrval kolm päeva puhtalt .siis oli poolteist tundi üksi kaks päeva, kusjuures ühel päeval nuttis koos minuga pool kaksteist,et lähme koju oli tüdind.Olen ära hiilinud siis kui ta on mängu hoos olnud,sest ärarääkimis võimalus ei tule kõne allagi siis on nutt ja lähme koju ära, ei taha lasteaeda jne.Kuuendal päeval läksin siis kui ta läks peale sööki käsi pesema ,peale seda ta enam tähelepanul hajuda ei lase ,valvab kiivalt.Eile toodi hamster sain minema ,siis oli toas oldud aja vahelduva eduga nutnud õues oli rahulik. Täna sadas vihma, läksin peale laulutundi ära kui nad rühma tagasi läksid. Kolmveerand tunni pärast kutsus kasvataja mu lapsele järgi.Mul on ka kaks vanemat poega ,pole mingi algaja emme.Töö on mul kodune, saab lapse kõrvalt ka teha,mees nädala sees komandeeringus seetõttu tunneb tüdruk tast küll rõõmu aga ka temaga koju ei jää,vendadega samuti, keegi ei ole nõus ta nuttu taluma ,et saaks pere keskel harjutada kui see aitakski.Ootan uut beebit ja ükskord on ju ikka olukord kus mind paar päeva pole,seega mis teha kas harjutada lasteaiaga edasi või jätta aastaks rahule.Kuidas oleks lahkuda õigem ,kas ära hiilida või rebida karjuv laps jõuga ära ja anda kasvataja kätte.Muidugi kontrollib ta mind nüüd ka öösiti ja kaks ööd on alla pissinud kuigi käib öösel ka potil mida varem ei teinud.Mis on märgid mida jälgida ja kuidas oleks õigem käituda.Vastust ootama jäädes. kanaema
Olete mures, kuna laps vajab olla pidevalt teie lähedal. Ta ei lepi teiste pereliikmetega ega ka lasteaeda jäämisega. Teil on kogemusi eelmiste lastega ja olete üritanud erinevatel viisidel last lasteaeda jätta, kuid olete näinud, et miski ei aita. Lapsel on tekkinud ka öine pissimine, mis on tihti seotud hirmude ja emotsioonidega.
Selleks, et lapsel tekiks huvi maailma vastu ja ta julgeks minna näiteks lasteaeda, et maailma ise avastada, peab ta kogema piisavat turvalisust. Lapsed on oma isiksuselt, sünnikogemuselt ja vajadustelt väga erinevad ja seega vajavad erinevad lapsed erinevaid tingimusi, et kogeda turvalisust. Tihti pakuvad vanemad turvalisust läbi julgustuse, lohutuse ja selgituse. Halvimal juhul ka naeruvääristatakse lapse hirmu või muret. Paraku selline käitumine last julgemaks ei muuda. Argliku ja tundliku lapse kogemust tuleks aktsepteerida ja tõsiselt võtta. Aktiivne kuulamine on argliku lapse puhul väga heaks julgustajaks. Aktiivse kuulamise läbi annab ema lapsele teada, et ta on lapse jaoks olemas ja mõistab teda. Kui laps tunneb end mõistetuna, siis tavaliselt toimub seesmine lõdvestumine ja hirm taandub. Teatud vanuseni ongi ema see, kelle olemasolu aitab lapsel rahuneda. Arenguliselt on normaalne, et laps õpib end ise rahustama alles alates kolmandast eluaastast. Turvalisuse pakkumine on oluline seetõttu, et laps õpib endale pakkuma seda, mida enne on pakkunud talle teised. Seega on oluline, et laps saaks piisavalt palju turvalisi kogemusi, kuni ta on valmis iseseisvuma ja minema järgmisse arengulisse etappi.
Kuna laste vajadused on erinevad, siis ongi loomulik, et teie poegade käitumine on olnud teistsugune. Väga hea on see, et teil ei ole kiiret lapse lasteaeda panekuga. Salaja lapse juurest ära hiilimine võib pigem suurendada ebakindlust lapses. Samuti ei soovitaks ma kuidagi ema sülest karjuva lapse ära rebimist ja kasvatajale jätmist. See on lapsele traumeeriv ning ei muuda teda kindlasti julgemaks. Emotsionaalses situatsioonis aitab last aktiivne kuulamine, mis tähendab seda, et ema või kasvataja loob nö ruumi lapse tunnete ja kogemuse jaoks. Aktiivne kuulamine tähendab lapse tunnete peegeldamist ja sõnastamist ning lapse öeldu ümbersõnastamist talle. Aktiivsest kuulamisest on võimalik lugeda Thomas Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“.
Aktiivse kuulamis rakendamine võib tuua väga kiireid muutusi lapse käitumises ja tunnetes. Seetõttu on raske soovitada, millal oleks õige aeg last lasteaeda viia. Võib olla ka nii, et teie lapse jaoks on veel vara ning ta vajab ema lähedust kauem.
Lisaks soovitan väga tutvuda Aletha Solteri raamatuga „Nutt ja jonnihood“, milles suurte kogemustega arengupsühholoog ja teadlane räägib nutu tegelikust vajalikkusest ning sellest, kuidas võiks lapse nutule reageerida. Nutt on lapsel üks võimalus oma stressi maandada ja seega on vahel päris kasulik leida võimalus, et lasta lapsel hoitult ja armastavas süles end tühjaks nutta. Inimestel on aga loomulik reaktsioon teha kõik, et lõpetada lapse nutt. Raamatu autor kirjutab seda teemat väga inspireerivalt lahti.
Alati mõjub arglikule lapsele hästi ka see, kui tal on tore olla. Seega võite leida võimalusi, mis rõõmustaks last, pakuks talle põnevust. Hea on teha koos asju, mis teile endale ka meeldivad. Kindlasti julgustab last ka ema säravate ja rõõmsate silmade nägemine, mis annavad märku, et maailm on tore koht ning seda tasub ka iseseisvalt hakata uurima
