Tere,
Mul on mure oma 6a tütrega, kellega suhtlemine läheb üle kivide ja kändude. Meil tavapärane lapse ja vanema vaheline igapäevane vestlus praktiliselt puudub - tütar lihtsalt ei osale meiega suhtlemises. Ta suhtleb teemadel, mis teda ennast momendil huvitavad, kuid kui keegi teine vestlust alustab ja veel midagi küsima juhtub, siis ta automaatselt läheb lukku. Nagu paks müür kasvaks tema ja küsija vahele. Näiteks kui kinost perega (meil on 3 last, tema on keskmine) saabume, siis ikka vestleme, kellele mis koht või milline tegelane meeldis, kuid tema hakkab veiderdama ning mida enam teda vestlusesse püüame haarata, seda imelikumalt ta käituma hakkab. Selline eemalolev käitumine teeb mind nii õnnetuks, sest sellist mõnusat lähedussuhet oma tütrega ei ole. Mul oleks nagu võõras laps kodus, kes ei julge/taha minuga rääkida . Ma olen täheldanud, et ta suhtleb avatult ja vabalt teiste lastega, kuid täiskasvanutega (sh oma emme ja issiga) tekib väga ruttu tõrge.
Ma tahaksin väga kasutada tema peal aktiivse kuulamise (peegeldamise) põhimõtteid, kuid kuidas seda teha, kui minu nn peegelduse vastuseks on vaikus? Ta käitub suhteliselt trotsilikult ja on väga tihti sõnakuulmatu (keelud, käsud, palved lähevad enamasti kurtidele kõrvadele, kõike peab korduvalt ja korduvalt paluma ja üle kordama. Ka kõige tavapärasemate igapäeva rutiini kuuluvate toimingute sooritamine nagu juuste kammimine ja hammaste pesemine, käib meil iga päev meeletu trotsi ja pirinaga). Ma arvan, et minu viga on, et temaga suheldes kasutan mõjutusvahendina tihti nn võimupositsiooni (millegi lubamine, keelamine, premeerimine jm, sest sellised asjad panevad teda tegutsema). Aga sedasi üksinda monoloogi pidades on kohutavalt keeruline temaga jutule saada või probleeme lahendada. Enamasti lõpeb meil kogu vestlus tema poolse ütlusega, et "ära kiusa mind/ma ei taha rääkida" ning plehku panekuga.
Me oleme abikaasaga suhteliselt nõutud ja hirmul, et mis järgmisel aastal koolis saama hakkab, kui ta õpetaja küsimustele sama moodi vigurdamise ja nägude tegemisega vastab.
Oleksin väga huvitatud Gordoni koolitusest, et oma suhtlemisstiili muuta ja sel viisil tütrega lähedasemaks saada. Kahjuks elan Tartus ja siin koolitusi vist lähiajal ei toimu?
Teie poolt kirjeldatud lapse käitumine tekitab minul kui psühholoogil erinevaid küsimusi ja mõtteid, kust on selline käitumine alguse saanud. Lapsel võibolla väga erinevaid põhjuseid antud käitumise kujunemisel. Juhul, kui kirjeldatud suhtlemise stiil on nüüd alanud võib see olla seotud lapse vanusega. Kui laps on kogu oma elu olnud valiv suhtlemisel peaks konsulteerima psühholoogiga. Kolmas võimalus on see, et ühest hetkest on lapse käitumine muutunud. Viimane olukord on tavaliselt seotud mõne ebameeldiva juhtumiga tema elus. Seega hetkel on raske öelda, millega võibolla täpselt tegemist. Kui soovite saada rohkem selgust, soovitan pöörduda psühholoogi poole, kes saab last juba täpsemalt uurida. Teie poolt kirjutatud lapse lause "ära kiusa mind/ ma ei taha rääkida" vihjab sellele, et lapsel on probleem, mida ta hoiab enda teada. Eelpool nimetatud lause puhul on väga hea kasutada aktiivset kuulamist ja öelda lapsele "Sa ei taha minuga rääkida ja see tundub kiusamisena". Isegi, kui sellele lausele järgneb vaikus on laps saanud sõnumi, et vanem kuulab ja mõistab teda. Vaikust on raske taluda, samas ei täheda see, et teine inimene ei ole teie sõnumit kätte saanud.
Kokkuvõttes pöörduge lapsega psühholoogi poole, kes saab täpsemalt uurida kust on lapse vaikimine ja valiv suhtlemine alguse saanud. Kindlasti tasub jätkata lapse aktiivset kuulamist, kuna nii kogeb ta, et vanem mõistab teda.
. Ma olen täheldanud, et ta suhtleb avatult ja vabalt teiste lastega, kuid täiskasvanutega (sh oma emme ja issiga) tekib väga ruttu tõrge.