Tere,
Aasta aastalt läheb mul poisi kasvatamine raskemaks. Juba aastaselt-kaheselt oli ta juba mul piisavalt aktiivne ja energiline. Vahepeal aga juba täitsa asjalik. Aga viimane aasta kaks on ta käitumised lihtsalt ülepeal läinud. Pikendasime ka kooli minekut ühe aasta võrra edasi, kuna tal ei suuda ühe koha peal kaua püsida ja õppida. Kui linnapeale minna või poodi või kellelgi külla või keegi tuleb meile külla, siis ta suht tihti käitub nagu pöörane. Ei tee minust välja ja kui teised inimesed ka keelama hakkavad, siis ka algul ei tee välja. Kui juba eriti kuri sõna õeldakse, siis paneb alles tähele. Viimase kuu aja jooksul on ta kaks korda sellist lollust teinud, et minu mõistus ei võta ka enam. Ühel päeval ta pissis topsi ja siis pakkus oma sõbrale seda juua, sõbra teadmata mis seal sees on ja teisel päeval ta lihtsalt oli väljas püksid jalast võtnud ja liputanud. Ma enam tõesti ei oska midagi teha. Elan uue elukaaslasega ja nad saavad väga hästi omavahel hakkama, poiss isegi kutsub teda oma teiseks issiks ja meie peres ka teine pisike poiss veel kasvamas, keda ta väga armastab. Tal on kõik olemas mida ta vajab ja tähelepanu ka. Aga järelikult jääb ikka millestki puudu.
Jah, olen teiega nõus - järelikult on pojal ikka millestki puudu, sest lapsed näitavad oma vajadusi käitumise kaudu ja üldine reegel on, et mida hullemini (täiskasvanulikus mõttes) laps käitub, seda suurem on probleem.
Ehk võiks jälgida, millal on poiss rahumeelsem, koostööaltim ja suudab keskenduda, millal aga kõike seda ei ole. Kui jälgida nt päevade kaupa, kõrvutada juhtunut, käitumisi, reaktsioone - ja mitte vaid poisi omi, vaid ka teie, elukaaslase ja väikevenna omi, siis saab ehk paremini aru, mis olukorrad millist käitumist käivitavad. Peres on ikka kõik kõigiga seotud, ühe käitumine kutsub esile teise reageerimise, seejärel teeb midagi keegi kolmas jne. Sellised käitumisjärgnevused kujunevad igas perekonnas, ja teataval määral muutuvad automaatseks. Vahel saab päevi ja sündmusi meeleolude ja käitumistega kõrvutades jälile sellele, mis tegelikult mõjutab. Ja kui tekivad ideed selle kohta, mis on selles päevas teisiti, kui poeg teie arvates rahulikum on, siis saab seda rohkendada ja vastupidi - mis on neis päevades teisiti, kui poeg nimelt teie arvates rumalusi teeb, ja saab neid, negatiivseid mõjutajaid vähendada.
Oluline on teil jälgida ka oma meeleolu ja koostöövalmidust. Kui ise olete kahe lapse kõrval väljapuhanud ja heas tujus, võivad poisi "pättused" tunduda isegi koomilised, aga kui ise olete väsinud ja ületöötanud, võib poisi sama tegu kutsuda esile hoopis teie ülereaktsiooni.
Ehk teetegi seda, kuid siiski mainin, et emana peaksite seisma ka oma vajaduste eest - naisena, isiksusena, hoolitsema, et teie "tass" oleks täis, see hea energia jõuab siis kogu pereni.
Rahutu lapsega tuleb eraldi tegelda, et õpetada talle keskendumist. Seda saab laps teha ikka täiskasvanu toel. Oluline on jälgida, et tegevused saaksid lõpetatud ega jääks pooleli, ka tempot tuleks jälgida, sest kiirustamine takistab keskendusmist. Oluline on ka lapse kuulamine. Kui laps on teinud midagi, mis teile on vastuvõetamatu, siis leidke see aeg, et rääkida lapsele, mis mõju on tehtul teile ning kuulake, mida laps räägib juhtunu kohta.
Tähtsad märksõnad on ka privaatne tähelepanu ja eakohased ülesanded ja otsused. Igal lapsel on tingimata vaja oma vanemate privaatset tähelepanu, et vanem on 100% vaid lapse päralt, see on ka arenguliselt väga oluline. Lapse eneseväärikust tõstab, kui tal on teiega koos kokku lepitud ülesanded, mille eest ta võtab vastutust, samuti peaks poisil olema võimalus pakkuda oma lahendusi, kui kõne all on midagi temasse puutuvat, aga ka pere asjades üldisemalt. Kui laps tunnetab, et tema on keegi tähtis ja väärtuslik, ei pea ta oma tähtsust ja väärtusetunnet välja nuiama nende käitumiste kaudu, mis teile ei sobi.
Soovitan ka lugeda Jesper Juuli raamatuid, nt "Ei ütlemise kunst" ja "Sinu piirid - minu piirid", need on õhukesed, kuid sisukad, väga selge sõnumiga raamatud, millest võite saada palju tuge.
