No nii ongi, poisil on tõsised probleemid arusaamisega, milline on puhas ja korras tuba...
Meil on kokkulepe kodus, et tema peab pesema enda nõud siis, kui ta sööb eraldi aegadel. Samuti viib ta välja prügikasti. Enamasti ta neid asju teeb alles peale talle meeldetuletamist.
Toa koristusest on saanud aga täielik sõda ja seda iga kord. Täna (laupäeval) alustasime sellest juttu hommikul, et kui ta tahab kuhugi kaasa tulla, peab ta oma toa jõudma paari tunniga toa ära koristama. Loomulikult ta seda ei teinud. Esialgu ta mängis ja kui hakkas aeg otsa saama, siis hakkas kiirustades koristama. See nägi välja nii, et toa keskelt põrandalt koristas asjad ära, laua alune, pealne olid endiselt segamini, tolmu igal pool...Olen temaga sel teemal rääkinud, mismoodi koristada nii, et tuba puhtaks saaks. Siis kui talle öelda, et põrand tuleb ikkagi üleni puhtaks teha ja laua pealne jne siis ta teeb seda alati poolikult. Alati tuleb ikka mitu korda jälle näidata, kus midagi laokil on ja kus tolmu veel on. Ma ei saa aru, milles on asi. Ta näeb ju seda ise ka, et tuba ei ole puhas aga ei tee kunagi seda lõpuni korda. Ja seal toas on tõepoolest liiv maas ja tolmurullid, mille sees ta siis oma riideid hoiab ja kõike mis maha kukub, sinna ka jääb. Ma ei tea, kust selline laiskus...olen nii mures, et ei saagi sellest jagu. Teda ennast nagu ei paista see üldse häirivat. Teda ei häiri ka mustad riided seljas, mitu päeva pesemata hambad, mustad küünealused. Seda kõike pean ma ikka veel iga päev järele käima ja rääkima ja meelde tuletama. Kõike. Pole siiani olnud ühtki päeva, kus ta ise teeks midagi nendest asjadest omal algatusel. Mida ma teen valesti? Me ju oleme korduvalt talle tema ülesanded selgeks teinud, ta on nendega nõus, ta ütleb, et teab küll, et peab iga päev 2 korda hambaid pesema aga ikkagi ta ju ei tee seda...
Elukaaslane, kes ei ole lapse isa, just riidles temaga ja laps karjus ta peale, et ta tahabsiit ära minna...mu süda jookseb verd seda kuuldes, ma tahan ju teda aidata, et tal elus oleks lihtsam, et ta ei peaks häbi tundma selle pärast, et ta on nii lohakas. Ja ei hoia ta ka oma asju, mis talle ostetakse. Asju, mille nimel on ta valmis mida kõike tegema, vannub, et ta hoiab neid kindlas kohas ja ei kaota midagi ära, mängib nendega jne. Aga läheb jälle paar nädalat mööda, kui on pooled jupid kadunud nendest asjadest ja peagi on see uus asi unustatud.
Võibolla kompenseerib ta sellega mingeid hirme vms, et tahab muudkui uusi asju...aga kuidas seda kõike muuta?
Oh, ma olen nii väsinud nendest pidevatest tülidest. Need ei teki muidugi ainult koristamisest vaid ka söömisega seoses ja tema käitumisega. Ma olen hetel 5ndat kuud rase, ei taha üldse olla sellises stressis sellepärast ja tahan, et poja tunneks end meiega hästi aga enam ei oska ma seda saavutada. Jõud ja mõistus on otsas. Oleme mehega omavahel neist asjust nii palju rääkinud, teame, kuidas peaks teoorias käituma, st kuidas me ei tohiks pidada neid pikki loenguid ja teda hindama ja arvustama ja ärrituma ja sõimama...aga kui see hetk on käes, siis ongi kõik see teooria aia taga.
Nüüd just ka rääkisin pojaga, rahulikult ja küsisin, mida tema asjast arvab. Ta ütles, et ta nüüd edaspidi teab, kuidas koristada ja et ta teeb seda ja et kui järgmine kord peaks ikkagi sama asi korduma, mis täna, siis ta ei lähe nädal aega arvutisse...ma ei tea ka, kas see karistuse panemine on ka õige (karistus ei ole ju tegelikult hea). Oh, ma nii loodan, sdamest soovin, et me leiaks temaga selle konktakti nii, et ei tekiks jälle tülisid, et me saaks teda kiita ja omavahel kõik hästi läbi. tahan ju, et beebi kasvaks ka rahulikus keskkonnas ja juba looteiga oleks rahulik. Olgu öeldud veel, et poja on ka väga õnnelik selle üle, et saab endale väikese venna. Muudkui silitab mu kõhtu ja ütleb beebile vahel head ööd ja aitab meil nime väja mõelda...usun, et see temas praegu veel ei tekita mingit tunnet, et ta oleks üleliigne vms. Ja teen muidugi pärast lapse sündi ka kõik selleks, et seda tunnet tal ei tekikski.
Tore kuulda, et teate, kuidas ühe 10aastasega tegelikult käituma peaks, kuigi adute, et kui see hetk on käes, siis on teooria aia taga... Hea uudis on aga see, et nii käibki vanemaks õppimine: kui mul on olemas mingi uus teadmine, kuidas ma võiksin efektiivsem olla ja kohasemalt käituda, siis esialgu ei oska me seda teadmist õigel momendil kasutada. Kuid see, et ma seda siiski tagantjärele märkan, on juba samm muutuse poole. Nii et soovin teile järjekindlust ja tuletan meelde mõned põhiasjad.
Kõige üldisemalt öeldes on vanemad ikka need, kes piire kehtestavad (oma piirid ette näitavad) või lastega nendes kokku lepivad – ja mitte ainult kodurahu huvides, vaid ka laste tulevase elus hakkamasaamise huvides. Piiride panek ei ole kindlasti vanema pretensioon – igaüks peab seisma oma vajaduse eest, ja kui vajadused on erinevad, tuleb see üksteise jaoks avalikuks teha ja alustada läbirääkimisi, et igaüks ennast võimalikult hästi tunneks.
Nõnda siis tuleks ehk kõigepealt hakata selgitama omi arusaamu kodustest reeglitest nii nagu teie ja teie mees neist aru saavad. Oluline on olla järjekindel. Järjekindlusetus oma nõuetes on lapsele märk selle kohta, et need nõudmised ei ole tähtsad ning neid võib eirata.
Üks lihtne põhireegel kõlab nii: kui kellelgi on probleem ja ma tahan olla abistav, siis ma kuulan teda. Kui minul on probleem, siis ma näitan oma piire (kehtestan end selle käitumise osas, mis on mulle vastuvõetamatu).
Segamini toa probleem kuulub teile, seega on teie asi rääkida, mis on see, mis teid häirib, milline on selle mõju teile, ehk ka laiemalt oma põhimõtetest, oma vaatest korrale jms. Äkki poiss ei ole üldse teadlik sellest, et teile see ei sobi või et tema teeb midagi sobimatut. Kindlasti ei tea poiss, mil moel te ennast tunnete, kui poisi koristamata tuppa lähete. (Muuhulgas saate ka mõelda selle üle, kust on pärit teie nõudmised ja kas kõik teie nõudmised on tõepoolest vajalikud täita, või nõuate vaid seetõttu, et olete lapsvanem – seda juhtub.)
Seega peaksite hakkama andma selgeid minasõnumeid kõige selle kohta, mis teid häirib ja peaks teie arvates teistmoodi olema. Nt: Ma näen, et sa oled enda järelt prahi koristamata jätnud. See teeb mind pahaseks, kui pean oma aega kulutama sinu järelt koristamiseks. Mida me koos saaksime ette võtta, et seda olukorda muuta? Sedalaadi selged kehtestavad sõnumid peaksid andma ettekujutuse sellest, kuidas tema käitumine teid mõjutab, samal ajal teda süüdistamata ja talle tema arvamuse jaoks ruumi jättes. Vastupanu korral (eks sa siis korista, kui see sind segab vms) tuleks mitte oma sõnumit edasi suruda, vaid asuda kuulama: sulle siis tundub, et mina peaksin olema see, kes sinu sodid ära korjab, vms. Vastupanu lõppedes peaks oma kehtestavat minasõnumit uuesti kordama.
Poisil on kindlasti oma arusaam asjadest, ja see on oluline ära kuulata, et ta tunneks end mõistetuna. Seesugune lähenemine on hea alus koostööks, mida selle lapsega kindlasti vaja teha on. Igaüks, keda on kuulatud, on valmis ka teist poolt kuulama – mitte et see kohe juhtuks, aga aegapidi küll. Kindlasti on vaja kokku leppida kriteeriumites. Milline on üldse korras tuba? Segamini tuba? Tean üht isa, kes pildistas laste korras tuba ja pani selle foto ukse kõrvale, sellega vaidlused lõppesid.
Vastutuse võtmise õpetamist on hea alustada sellest, et kõigi lapsega seonduvate probleemide lahendusi peaksite kindlasti koos lapsega välja mõtlema. Seni kuni me lapsele ütleme, mida ta (käsu korras) peavad tegema, vastutame selle eest meie ise. Kohe, kui kaasame probleemidele väljapääsu otsimisse lapse, läheb vastutus (või osa sellest) talle. Vahel on vaja suurt kannatlikkust, et lapse lahendusi ära oodata, kiusatus enda omi pakkuda on ju suur. Kuid nii laps ei hakkagi vastutust võtma.
Hea raamat piiride panemisest lastele on hiljuti eesti keeles ilmunud taani pereterapeudi Jesper Juuli raamatud „Ei“ ütlemise kunst“ ja „Sinu piirid – minu piirid“. Neist leiate rohkesti mõtlemisainet ja ka konkreetseid nõuandeid.
