5.a. tütar on juba paar aastat kartnud koeri. Kartus on pärit sellest ajast, kui meil endal oli koer, kellega tihti kõik koos jalutasime. Suuremad koerad tulid meie koerale mitu korda lapse nähes kallale, sealt ka lapse hirm. Viimane aasta kui koera enam pole on möödunud selles osas suhteliselt rahulikult. Kuu aega tagasi aga ajas üks suur koer mänguväljakul minu last taga ja hüppas talle peale, mispeale laps kukkus asfaldile. Pärast seda laps paaniliselt kardab kõiki koeri. Me ei saa isegi vanavanemate juurde minna, kuigi seal on koerad ketis. Laps ei jää meist sammugi maha ja karjub koerte iga liigutuse peale. Mida teha?
Hirmude puhul on oluline lapse tundeid aktsepteerida. Alati on abistav mõistmise sõnastamine: ma saan aru, et sa kardad koera, ma näen, et see hirmutab sind, ma mõistan, et see oli kole kogemus, mis sa üle elasid. Nii saab laps aru, et vanemale on tema hirm mõistetav ja et hirm nagu kõik teisedki tunded on igati kohased nii tundmiseks kui ka teistega arutamiseks, et neid paremini mõista.
Kõik hirmutav saab üle rääkides palju väiksemad mõõtmed – seegi on oluline koht hirmudega tegelemises. Ei maksa ka keelata lapsel korduvalt rääkimast, mida ta täpselt tundis või kartis – seesugune rääkimine aitab hirmu lapse seest välja, mitte ei võimenda seda nagu tihti arvatakse. Võtke see aeg lapse kuulamiseks, ilmselt tuleb seda teha korduvalt. Rääkida saab ikka siis, kui keegi teine vahele ei sega, vaid tõesti kuulab. Kuulamise ajal vältige õpetamist, lohutamist, noomimist – las laps lihtsalt räägib. Alles pärast lapse kuulamist võtke jutuks kokkuleppeid, kuidas korraldada nii, et oleks turvalisem.
Lapse hirmu tühiseks pidamine ja vähendamine ei ole kunagi asjakohane ega anna enamasti tulemust. Isegi kui teie suure inimesena saate hästi aru, et vanaema ketikoer ei saa midagi kurja teha, siis lapsele see ei ole mõistetav. Ta on ju ketis, mis sa tast kardad! Vaata, ta ei tee ju midagi! jms laused räägivad lapsele, et tema tunded või temaga juhtunu pole vanemale tähtsad ja et temast ei saada aru. Kui hirmutundele lisandub tunne, et mind ei mõisteta, on lapse frustratsioon palju suurem. Lapse maailmataju on täiskasvanu omast erinev, ta ei tea veel nii palju maailma toimimisest, fantaasia on lastel enamasti lennukas (ka hirmudesse puutuv), nad ei tee alati vahet väljamõeldul ja tegelikult olemasoleval.
Tasub last tähelepanelikut kuulata – lapse konkreetse hirmu taga võib asuda veel teisigi hirme, mis pole koertega seotud, kuid mille mahavõtmine on seda olulisem.
Erinevate hirmude ületamisel saab lapse toetamiseks kasutada ka mängulisi võtteid, multifilmitegelastele toetumist, piltide näitamist selgitamist ja lapse teadmiste laiendamist – koera käitumine oleneb tema kasvatusest, peremehest, tõust, koera käitumisel oma loogika, koera ligiduses ei tohi teha teatavaid liigutusi, teatud moodi käitumine aga vähendab ohtu jne. Saate ka ise olla keskkonna jälgija. Samas on oluline, mida te ise neis olukordades tunnete. Kui ka ise kardate koeri, on lapsel raskem teile toetuda.
