Olen mures oma tütre pärast, kes on kartliku loomuga ja kardab uusi olukordi. Samuti kipub ta kõike väga südamesse võtma. Arenenud on ta muidu hästi, kui välja arvata sotsiaalne pool.
Probleem esines ka varem seoses lasteaiaga harjumisega, seal ta ära ei harjunudki. Nüüd on see mure jälle tugevalt päevakorral. Hiljuti kolisime uude kodusse. Nüüd elame väikelinnas ja siin on tavapärane, et lapsed mängivad üksi õues. Mina olen beebiga kodune ja näen kõike pealt. Mul on 2 tütart ja ikka minnakse koos rõõmsalt õue. Aga nii kui õue ilmub mõni teine võõras laps, on see arglikum tüdruk toas tagasi. Kui ma tema käest küsin, miks ta tuppa tagasi tuli, siis hakkab ta rääkima, et tal oli külm või tahtis lihtsalt tulla vms. Ometi ma näen, et tal on õega õues lõbus. Tean, et ta igatseb endale sõpra (kuulsin kord ta omatehtud laulukest).
Väga kahju on lapsest ja ei tea kuidas teda aidata. Kas proovida panna teda uuesti lasteaeda? Kuigi tegelikult ei ole selleks vajadust, kuna olen ju niikuinii kodus. Teisalt jälle - ehk leiaks ta sealt endale sõpru? Siiani on ainukeseks sõbraks olnud vanem õde. Teiste lastega on kokkupuuted olnud lühiajalised, kuid näen, et kui ta kellegagi on mänginud, siis on ta väga rahulolev. Kuidas saaks luua talle positiivseid emotsioone, et ta enesekindlamaks muutuks?
Asja teeb keerulisemaks veel see, et vanem õde on väga seltskondlik ja aktiivne, selline naerusuine laps. Kui lapsed on mingi teise lapsega tuttavaks saanud, siis see vanem õde haarab kohe ohjad enda kätte. Ja noorem jälle taandub... ja on kurb.
Tõepoolest, nii lapsed kui ka täiskasvanud inimesed on väga erinevad nii oma temperamendilt kui ka huvidelt. On selge, et teie lapsed on erinevad ning vanema lapse elu tundub olevat lihtsam ja rõõmsam, kuna tema jaoks on suhete loomine ja hoidmine loomulik. Kartlikuma lapse pärast olete aga mures ning soovite leida võimaluse teda toetada ja julgustada. Kirjast saan aru, et noorem tütar ei ole teile otseselt kurtnud, et tal sõpru ei ole, kuid olete tema nukrat olekut ise märganud. Soovite luua positiivseid emotsioone, et laps enesekindlamaks muutuks.
Usun, et üks väga tõhus viis, kuidas aidata lapsel avaneda, on aktiivne kuulamine. Aktiivsel kuulamisel on kaks kasutegurit. Esiteks saab laps tasapisi välja teda rusuvatest negatiivsetest emotsioonidest, kui tal need peaksid olema. Teiseks saab laps võimaluse hakata rääkima sellest, mis teda tõeliselt huvitab, mida ta tegelikult vajab ning mis just teda rõõmustab. Mõne lapse väline maailm võib olla küll sõprade ja sündmuste poolest vaesem, kuid nende sisemaailm võib olla väga rikas ja huvitav. Tavaliselt on sissepoole elavatel lastel raske oma mõtetest, arusaamadest ja tunnetest teistele rääkida, kuid aktiivne kuulamine avab ukse ning see muudab kindlasti lapse rõõmsamaks.
Kirjast ei selgu, kas te olete kursis Gordoni perekooli oskustega. Kui ei ole, siis ütlen lühidalt, et aktiivne kuulamine on suhtlemisoskus, mis ei ole keeruline, kuid mille õppimiseks tasub teatud asju siiski teada. Vähestel inimestel tuleb see oskus päris loomulikult, kuna meie vanemad ei ole seda üldjuhul osanud – ajad olid teised. Aktiivse kuulamisega teeb vanem nö ruumi lapse kogemusele ega hakka küsitlema, lohutama, õpetama. Vanem peegeldab lapsele tagasi lapse tundeid (vanem ütleb seda, mida ta näeb ja tajub last vaadates) ning ütleb lapsele tagasi oma sõnadega selle, mida laps oli talle öelnud. Kui vanem on lapsest õigesti aru saanud, siis laps tavaliselt noogutab ja räägib edasi või selgitab uuesti, mida ta öelda tahtis. Nii saab vanem vältida möödarääkimisi ja laps kogeb, et ta on mõistetud ja vastuvõetud sellisena nagu ta on.
Teiseks saate lapsele positiivseid emotsioone tekitada, kui hakkate teadvustama aina rohkem, milline käitumine või tegevus teid lapse juures siiralt rõõmustab ning väljendate seda talle läbi iseenda. Vahel võib oma last lihtsalt vaadata ja tunnetada seda, kuidas ta on siia maailma tulnud, et oma olemasoluga teisi rõõmustada. Erinevad lapsed rõõmustavad maailma muidugi erineval viisil. Lapsele võib öelda nii suuri kui ka imeväikeseid asju, mis teile meeldib tema juures, mis teid rõõmustab teda nähes või näiteks tema joonistusi vaadates. Tunnustamises võib olla ka väga konkreetne ja öelda näiteks, et selle joonistuse värvid mõjuvad teile nii hästi ja silm kohe puhkab. Läbi oma isikliku kogemuse jagatav tunnustus mõjub lapse enesehinnangule kindlasti paremini, kui lihtsalt hinnanguline „tubli“ või „ väga ilus“.
Last aktiivselt kuulates saate selgema pildi, kas ta tegelikult vajaks rohkem sõpru ning kas selleks oleks hea mõte ta lasteaeda panna. On olemas ka võimalus, et mõni laps ei vajagi nii palju teistega koos mängimist. Samas on võimalik, et lasteaias ei oleks ta õe varjus ja suudaks ise luua suhteid ning leida sõpru. Kuulates saate teada, kas ta vajab ehk hoopis midagi muud, selleks, et olla rõõmus. Kui selgub kuulamise käigus, et lapsele teeb endale ka muret see, et ta ei oska teistega koos mängida ja tal ei ole oma sõpru, siis võite ehk häid ideid saada veel Elman ja Kennedy-Moore raamatust „Sõpruse kirjutamata reeglid“. Usun, et sellest raamatust võib leida mitmeid häid mõtteid, millest võivad tekkida probleemid erinevatel lastel ja kuidas probleemidest üle saada. Samas soovitan siiski esimese asjana aktiivselt kuulata ja selle kohta on võimalik lugeda rohkem Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ või osaleda Gordoni perekoolis, kus koos teiste vanematega neid oskusi on võimalik ka harjutada ning kogemusi vahetada.
