Tere!
Mu praegu 5-aastane tütar on tegelikult alati olnud n.ö vastu haukuv ja halvasti ütlev, aga viimasel ajal on ta hakanud ütlema, et soovib surnud olla, taevasse minna, tahaks, et teda olemas ei olekski. Samuti on ta hakanud näppe kurku toppima. Varem kui ta vihastas ja ei saanud, mis tahtis, siis lihtsalt röökis ja ütles, et (keegi, kelle peale ta vihane on) "oled halb", "issi valis halva emme" ja n.ö maksis kätte pahameele põhjustajale (nt peitis telefoni, sodis seina jne). Peale sellist suuremat tüli palub ta alati ilma sundimata vabandust ja ütleb, et ei tea ise ka miks ta nii käitus.
Ta on koguaeg olnud tundlikuma närvikavaga ja kergesti plahvatav ning tema vihahooge võib iseloomustada sõnadega "silme eest must" ja "hüsteerias". Vihahoo võib vallandada näiteks see kui keegi võtab laualt saiaviilu ning selle ära sööb, sest tema teatab hiljem, et see oli tema oma. Uue saiaviilu pakkumine teda ei rahusta vaid rääkimisest saab jutkui hoogu juurde ja enne olukord ei lahene kui on antud korralik "etendus" ja aur välja lastud. Ka võib jutuda, et pinges olles tegeleb ta (omaette olles) eneserahuldamisega.
Kuidas ma peaksin tema suremise jutule reageerima ja kas oskate Tartus mõnda spetsialisti soovitada, kelle poole pöörduda?
Ette tänades,
K.L
Teie poolt kirjeldatud lapse käitumine ei ole 5 aastase lapse kohta tavaline. Kindlasti tuleks täpsemalt uurida lapse käitumise põhjuseid. Kui laps räägib korduvalt suremise juttu võibolla selle taga mõni tõsisem mure, mida ta ei oska teisiti sõnadesse panna. Kõige lihtsam on pöörduda psühholoogi poole, kes saab lapsega rääkida antud teemal. Tartus tuleks pöörduda Tartu Laste Tugikeskusesse, mille koduleht on järgmine http://www.tugikeskus.org.ee/
