Kui ma oma tütrele midagi keelan või käsen (ära võta korraga 3 küpsist, paneme riided selga, ei tohi asju loopida jne) nii algab kohe karjumine. Viskab pikali maha, sipleb, karjub, ei ühtki pisarat. Lohtuda ja sülle võtta teda ei saa, muuga meelitada ka mitte, ta oleks nagu kotakti võimetu. Karjub nii teinekord isegi tunnikese ja jääb magama. Kui ärkab, on ideaalne laps kuni järgmise korrani. Mida teha selliste hoogude ajal. Mõni päev suudan seda jonni eos ennetada aga teinepäev võib juhtuda, et tema karjumist on isegi 2 korda päevas. Samas ok, need kolm küpsist võin ma ju ka lubada nö kodurahu huvides, aga ilma kinnasteta õues olemist ju mitte. Lisaks veel, et ta aru saab jutust ilusti, aga räägib vähe.
Selles vanuses laps on üsna aktiivne ja muutub järjest iseseisvamaks. Vanemad aga jätavad endale otsustamise, mida tohib, mida mitte ja sellega kaasnevad käsud-keelud.
Nagu Teiegi kirjast selgub toob see kaasa protesti. Talle ei ole paljud asjad arusaadavad – miks ei tohi võtta mitu küpsist korraga või miks peab minema magama, kui mäng pooleli jne. Samas on vajalikud kindlad piirid ja laps proovib, mida võib, mida mitte ja justkui mõõdab oma mõju vanemale. See on sageli kurnav aeg lapsevanemale ja paneb kannatuse proovile. Laps aga soovib väljendada oma tahet ja vajadusi, samuti tundeid sh negatiivseid. Kui sõnu veel vähe, siis kuidas ta võiks anda suurele inimesele teada, mis temas toimub?
Mis aitaks sel raskel perioodil? Kindlad reeglid, piirid (mida ei vaidlustata) ja rituaalid, nt magamaminekul, söömisharjumused jne. Seejuures vajab laps kindlustunnet, et ema armastab teda ka siis, kui ta jonnib, nt oma pahameelt, viha väljendab. Siin on oluline, kui ema väljendab lapsele oma mõistmist, nt „sa oled pahane, et ei tohi võtta mitu küpsist korraga?”. Oluline on, et laps teaks, et ta ei ole sellepärast „paha”, kui ta väljendab oma tahtmisi ja negatiivseid tundeid, näiteks on vihane ja loobib asju („sa oled praegu tõesti vihane”. Kohane on väljendada ka oma tundeid ja soove, näiteks „ma olen kurb, et nukk katki läks”.
Kirjast selgub, et vahel õnnestub nn hooge ennetada, järelikult olete märganud, mis täpselt sellele kaasa aitab. Proovida võiks veel näiteks valmistada last ette ja rääkida oma plaanidest, et tal oleks aega nendega harjuda, nt „natuke mängi veel ja siis läheme pesema ja varsti tuleb uneaeg” või siis „täna on külm ilm ja punaste kinnastega on õues soe” vms. Ja jällegi kui tuleb protest, siis suhtuda rahulikult ning väljendage sõnutsi, kuidas te temast aru saate, nt „sulle ei meeldi kindaid kätte panna?” või „sulle ei meeldi need kindad?”, või siis „ma võtan need kaasa ja paneme kohe kätte, kui külm hakkab?” (juhul kui peate seda võimalikuks).
Niisiis, jääb soovida tõesti kannatust ja mõistmist ning väljendada lapsele, kuidas te temast aru saate (aktiivne kuulamine). Veel üks lihtne asi, mida enamasti vanemad niigi teevad – teha eakohaselt turvaliseks oma elamine, et ei peaks keelama-käskima ja laps võib oma uudishimu ja iseseisvust ohutult väljendada (sh panna küpsised ära, kui pole sobiv aeg nende söömiseks).
Ja veel, selles vanuses lapsel on raske kohaneda näiteks uue hoidja või kasvatajaga, turvalisem on üks kindel inimene. Mitut erinevat inimest, kes teda hooldavad (kaasnevad ka ju erinevad piirid), on tal raske taluda ning see võib põhjustada hirme, ebakindlust ning kaasnevaid nn jonnihooge. Kirjast küll ei selgu, kuid mõelda võiks sellegi üle, milliseid muutustega on pidanud teie laps lähiajal kohanema ja kuidas see võiks talle mõjuda.
. Kohane on väljendada ka oma tundeid ja soove, näiteks „ma olen kurb, et nukk katki läks”