kirjutasin äsja rubriiki "muu" küsimuse, kas mõnel beebiemmel on veel negatiivseid kogemusi kesklinna lastepolikliiniku taastusravi osakonna ujula personaliga. põhjus selles, et kui ma pole ainuke, siis peaks ehk kuidagi selle teemaga tegelema. meie 11-kuuse tibuga saime igatahes päris traumeeriva elamuse, mida on isegi raske kirjeldada. olime varem käinud ujumas mustamäe lastehaigla taastusravi basseinis, kus olid oluliselt kitsamad tingimused, kuid inimlikult hea ja positiivne õhkkond, ka lihtsad ja arusaadavad nõudmised külastajatele. perearsti vahetamise tõttu sattusime kesklinna, määrati taas ujumine ning läksime sinna eeldades toetavat õhkkonda. kesklinnas on kehtestatud üsna palju käitumisreegleid ja piire: millise pingi juures tohib välisjalatseid vahetada, kus mitte, kuidas istuda-astuda; samas peab emme ka asetam pääsme õigel ajal õigesse lahtrisse, täitma külastuskaustikut, riietuma kabiinis ja mitte jätma last järelvalveta... eelneb instrueerimistund hinnaga 50.- , kuid sellegipoolest on esimene kord, kus ka laps on ärevam, ikka parasjagu keeruline (võrdlevalt olgu öeldud, et mustamäel pääsmeid ei ole ja registreerutakse basseiniruumi sisenedes kena tervituse ja nime ütlemisega, mille märgib kaustikusse taastusravi arst ise. ei ole ka tasulist instrueerimist, kuid taastusravi arst on olemas iga kord, jälgib jõudumööda lapse edenemist ja annab jooksvalt nõu - kesklinnas sinuga hiljem enam eriti tegelda ei jõuta) Kuid kontrolliv pillk koristajast juhatajani jälgib pidevalt su võimalikke eksisamme. On täiesti elementaarne, et sellises kohas on käitumise ja hügieeni osas nõudmised ja reeglid. Konflikt meil tekkis aga just suhtumise pinnalt. esimesel korral kui proa juhataja nägi, et abikaasaga mõlemad end riideid vahetama seame, ärritas teda mõte, et tahame koos basseini minna (me lihtsalt ei teadnud, et issi võib ka riideid vahetamata assisteerida basseiniserval ja lapse du©©itamist) sellest hetkest olimegi pinnuks silmas ja sõna otseses mõttes näägutamise objektiks a`la "kas te ikka teate et pestakse ilma riieteta" ja kui issil veel pesemisasjade kott esimese hooga riidehoidu ununes siis tunni lõpus võetigi teema kokku: "te ju ei tea, et ennast peab pesema!" Kujutlege, mis tunne on olla beebiga basseinis, esimest korda võõras keskkonnas ja valges kitlis tädi serva peal "manitseb" sind avalikult justkui poolearulist! et mina ei olnud beebiga kahekesi, vaid ka isa oli meil abiks, siis söandasin enda kaitseks arvamust avaldada: nimelt paluti meil basseinist väljuda pool tundi varem, kui seda teatavaks tehti tasulisel instrueerimisel ja ma julgesin küsida, miks antakse vastuolulist informatsiooni. selle tulemusena vallandus täiesti absurdne konflikt, mis jäi saatma meid valvsa pilgu näol ka järgmistel kordadel kuni siis viimaseni, mis lõppes pääsme konfiskeerimisega. nimelt oli sel esmaspäeval sattunud nii, et sama aeg oli arsti poolt määratud topelt arvule lastele. emmed beebidega seisid järjekorras kui vagurad tallekesed, personal oli silmnähtavalt ärritunud. lõpuks basseini jõudnud, võttis meid vastu instruktori kuri kõne, et üle 30-min ei tohi basseinis viibida ja kes end ei pese, ärgu enam tulgu. mina söandasin taas esitada küsimuse: et kas nüüdsest ongi esmaspäeviti nii palju rahvast. vastus oli suisa sõim: kust mina tean, teie arst kirjutas selle aja ja mulle öeldi, et te ei pese ennast! saali teisest otsast jälgisid tuttava juhataja põlevad silmad. mina läksin muidugi täiesti endast välja. tagasihoidliku loomuga issi proovis miskit klaarida ja jõudis järeldusele, et siia pole enam mõtet tulla. lapsuke oli pehmeltöeldes ärritunud, sest ema ei olnud tema ise. Päeva lõpetuseks konfiskeeriti meie pääse, ehk siis lõpetati arsti poolt määratud ravi ja põhjuseks toodi käitumine, mis ju annab tunnistust, et süüdistused hügieeni teemal oli sulaselge provokatsioon. Mulle jäi aga mulje, et sedasi lahendab selle osakonna juhataja ülerahvastatuse probleemi.
Nüüd ongi mul küsimus, kas olen ehk ülitundlik ja regeerin üle või on sarnast kogenud ka keegi teine emme, saamata näiteks end kaitsta vaid seetõttu, et on lapsega kahekesi ja ei saa seetõttu mitme asjaga tegeleda?
Leian, et teisejärgulisena oli tegemist minu eneseväärikuse riivamisega, kuid peamine on ju, et sellises stiilis ei teeni taastusravi osakond oma eesmärki ja kannatajaks on laps! Osakonna põhieesmärk näib olevat reeglite kehtestamisel just selle rõhuasetusega, et külastajate arvu või kasutusaega piirata, kuid see pool asjast peaks ju hoopis teisiti korraldatud olema!
|
