Tere! Minu mureks on minu pisipoisi hüsteeriahood (1 aastane 2 kuune), mis leiavad aset lõputu arv kordi päevas- kui miski talle ette jääb kõndimisel või kui ta midagi kätte ei saa või ta koperdab (jne), siis hakab ta röökima, asju loopima, viha muutub väga suureks, hakkab enda pead vastu maad taguma. Kui ma ei reageeri, siis läheb asi hullemaks, otsib asju, mida loopida ja kuhu vastu end lüüa. Hakkab meelega keelatud asju tegema. Aitab, kui suunan ta mingi muu asjaga tegelema, kuid kui need hood tõesti iga paari minuti tagant käivad, siis on see väga kurnav, et laps kogu aeg röögib pisarateta ja protesteerib- väänleb. Hood puuduvad autosõidul (seal on ta väga rõõmus)ja neid on vähem ka õues, kus on rohkem tegevust. Kui pakun lapsele palju tegevust, siis on hoogusid vähem, kuid siiski piisavalt palju.
Teie pisipoisi ägedad reageeringud räägivad mina arengust, ja selle protsessi sisse kuulub kindlasti infovahetus: mina olen selline, aga milline on maailm ja teised inimesed? Kui selgub, et „maailm ja teised“ ei ole sugugi alati niisugused, nagu laps eeldab, võib järgneda vihane protest. Ja nagu me teame, maailma tundmaõppimisega läheb aega ja vanem saab siin kindlasti last aidata. Seegi on ju väga toetav, kui püüate lapsele uusi tegevusi leida ja tema tähelepanu kõrvale juhtida.
Ei suur ega väike inimene ei tee midagi lihtsalt niisama. Iga käitumise taga on ikka vajadused, ja mida n-ö hullemalt laps käitub, seda suuremas hädas ta reeglina on. Nii et lapsel, kes loobib, peksab pead, nagu te kirjutate, siis kõige sellega tahab ta teile midagi kurta. Laps lihtsalt ei oska oma tundeid väljendada ega selgesti sellest rääkida, mis teda vaevab. Lapse sõnumit võib olla raske tõlkida. Nii on lootusetus kerge tekkima ja probleemid kuhjuvad - teie ei saa lapsest aru, kuigi ilmselt väga soovite, ja lapski on õnnetu, et temast aru ei saada.
Vahel arvatakse, et last, kes ülemääraselt nutab/reageerib, peab rahustama, või vastupidi, karistama. Kuid lapsele on ses olukorras kõige abistavam, kui tema tundeid (valu, pettumust, kurbust jmt) aktsepteeritakse, öeldes: ma saan aru, et sulle ei meeldinud..., et sul on valus...; muidugi on sul praegu kurb; sa oled pettunud, sest... Selline käitumisviis annab lapsele märku, et ebamugavad olukorrad kuuluvad elu juurde ja nendega seoses on normaalne tunda erisuguseid tundeid, et neid on normaalne välja näidata ja neist rääkida.
Kui laps õpib aegamööda oma ebamugavust tekitavatele tunnetele nimesid andma, õpib ta kasvades ka kasutama sõnu loopimise või suure nutu asemel. Oluline on saada aru, mis on lapse käitumise taga. Lapsed võivad muutuda agressiivseks ka siis, kui neid liialt palju keelata-käskida. Kuna sõnaliselt laps veel vastu hakata ei oska, otsib ta oma vastupanule ja vihale eakohasena väljendusviisi: väikelapsed valivad tihti löömise, sülitamise, hammustamise vms.
Kui laps käitub teile täiesti vastuvõetamatul moel, peaksite väga selgelt ja konkreetselt ütlema: ei! Ei tohi loopida, see läheb katki! Vajadusel võite lapse juurde kükitada, tal kätest kinni võtta, talle otse silma vaadata ja oma sõnumit korrata. Teie hääletoon, kehakeel ja miimika peavad toetama teie sõnu. Nii annate lapsele igati kooskõlalise teate selle kohta, mida teie arvate lapse käitumisest. Kui teie hääletoon ei toeta teie sõnu, ei pruugi laps öeldut uskuma jääda, tal tekib segadus, sest ta ei tea, kumba tõsiselt võtta, kas häält, või hoopis sõnu. Samuti on väga oluline olla järjekindel. Kui te lapse vastuvõetamatule käitumisele reageerimata jätate, on tal sellest kerge teha järeldust, et ema keelavad minasõnumid ei kehtigi.
Oluline on teil endal märgata ka teie enda tundeid. Kui teie olete sisemiselt rahuolematu (püüdes samal ajal olla hea emme, kes on kogu aeg lapse jaoks kohal), nopib laps üles teie rahulolematuse. Kõik need tunded, mis on vanemate sees, peegelduvad-avalduvad lapses. Kui vanem on väsinud, tige, rahulolematu, pettunud vm (isegi kui ta seda kiivalt varjab), siis on kõike sedasama ka laps. Meil vanematena on väga oluline hoida oma vajadused kaetuna, siis on meil hõlpsam tulla toime iseenda ja oma lastega. Ehk oleks vaja ka teil endalt küsida, mis on see, millega te oma elus rahul ei ole ja püüdma seda muuta.
Eelkõige on ses olukorras vaja rahu ja kannatlikkust.
Kui pea tagumine siiski jätkub ja on teie arvates täiesti ülemäärane, oleks ehk igaks juhuks vajalik konsulteerida lapseneuroloogiga.
