Tere,
Mure siis oma 10 aastase poja pärast, kes ei taha mitte kuhugi minna ega midagi teha koolivaheajal. Õigemini tahab teha küll aga ainult koos minu ja mu elukaaslasega...Ei taha ta laagrisse minna, mis on koos tema trenni poistega. Ega ka kuhugi linnalaagrisse, kuhu oleks koos sõbraga minna saanud. Ütleb konkreetselt EI ja kõik. Isegi põhjust ei tea, lihtsalt ei taha. Ja treeninglaagri kohta ütleb, et on igav.
Njah, ega ma ei sunni teda sinna. Ja ei sunni üldse midagi tegema, see pole ju võimalik, inimene peab saama ikka ise otsustada. aga lihtsalt on kahju, kui ta istub üksi toas, vahib telekat ja istub arvutis. Ei viitsi isegi sõbraga õue minna. ÜKs sõber oli meie pool 4 päeva. Ühel päeval nad küll käisid teaduskeskuses ja see oli tore, sest seal sai tõesti terve päeva olla ja tegevust jagus küllaga. Aga kahjuks meie rahakott ei kannataks seda välja, et igaopäev mingi samalaadne lahe tegevus talle leida, mis oleks huvitav. Kõik ju maksab. Ja nii ta siis oligi ülejäänud päevad pigem arvutis (kus ta võib olla 2 h päevas, muidu läheks asi päris käest ära). Sõber kutsus ikka õue, tema ei viitsi. Ja siis vingub, et igav on....
Oma isa juurde ka ei taha minna, kuna sellel ei ole lapse jaoks aega, korraldab igasugu õppuseid ja seal lapsi rohkem pole ja minu poiss peaks ise endale seal ka tegevust leida. Seda ta aga ei taha ja pigem siis ei lähegi isa juurde. Talle meeldib ainult kõik see, mis on talle kuidagi juba tuttav, kus on teisi talle tuttavaid lapsi ja ei midagi uut. Aga 3 kuud sellist tegevust talle leida on võimatu. Ise me puhkame alles augustis ja no siis tegelemegi temaga aga muul ajal....
Ja üldse tema suhtumine kõigesse on järjest ülbemaks muutunud, ta on nii mugav ja laisk, tuba on nädal aega koristamata, sõber endal külas...aga teda üldse ei huvita. Alati vaatab, kuidas saaks mugavamalt läbi. Teised peavad tema asju kandma, endale jäätiseraha teenimiseks pakkusin välja, et viige pudelid ära, sõber oli kohe nõus, tema ikka hakkas kohe vinguma ja et ei viitsi jne. Mees arvas, et ta on liiga ära hellitatud, et oleme tema eest siiani liiga palju ära teinud...no mina ei tea...võibolla tõesti aga mida nüüd teha? Millest alustada? Kuidas panna laps end muutma, et ta tunneks suvest ja puhkusest rõõmu, et ta oleks tegus ja viisakas...Tean, et nii ei ole tegelikult õige mõelda, laps on selline nagu ta on ja me võtamegi teda sellisena nagu ta on. Vahel aga lihtsalt...see nii väsitab. Alatasa on meil tülid, millestki rääkida ei saa. Kohe kui ta näeb, et kellelgi teisel on õigus, läheb ta närvi ja ei taha enam teemat edasi arutada ega rääkida. Rääkida saab ainult TEDA huvitavatest asjadest, mis talle kasulikud on. Siis tekib tunne, et ma ei tahagi temaga enam millestki rääkida. Aga nii ka ju ei saa. Ma olen nii hädas ja ei oska oma lapsega enam midagi peale hakata... asja muudab ehk raskemaks ka see, et mina olen rase ja mul on suhteliselt paha olla, terve päev läbi. Kuna aga talle me seda uudist veel öelda ei saa (eelmine kord oli peetumine ja laps elas seda raskelt üle, seega ootame, kuni on oht möödas), siis peabki kuidagi hakkama saama.
See sai nüüd väga segane tekst, üritasin palju asju kirja panna ühte patta töö kõrvalt...aga ei saa tööd ka korralikult teha, kui muremõtted piinavad...
Loodan, et saan asjas selgust, kuidagigi...
Ilusat suve jätku!
Olete mures oma poja pärast – lühemas plaanis selle pärast, kuidas ta oma suve veedab ja pikemas plaanis selle pärast, et temast kasvaks vastutustundlik ja tore inimene. Ütlete, et poeg eelistab tuttavaid olukordi, läheb närvi, kui kellelgi teisel peale tema on õigus. See viitab väga tundlikule loomusele, paljud asjad lähevad talle korda, ta kardab haiget saada ning seetõttu valib pigem kindlama, kuid igavama olemise viisi. See on nagu pidev võitlus igavuse ja haigetsaamise kartuse (see on üks hüpotees, see võib olla mis iganes) vahel. Teaduskeskuse puhul jäi põnevus ja huvi peale.
Mille vastu teie laps huvi tunneb? Arvuti ja televiisor – mida ta seal mängib/vaatab? Mis teda selle mängu või saate juures köidab? Sundimine on tõesti reeglina tegevus, mis häid tulemusi ei anna. Motiveerida saab inimest (nii suurt kui väikest) läbi tema huvi asja vastu. Meie peres on 8 aastasel pojal väga suur huvi muude mängude keskel just sõjamängude vastu arvutis. Koos oleme leidnud, et kõige huvipakkuvam trenn oleks laskmine – ta tõesti ootab seda võimalust, et sügisel selle trenniga alustada. Mis teaduskeskuses talle eriti meeldis? See võib olla niidiots, mida mööda on võimalik minema hakata – leida temaatilisi raamatuid, tegevusi, saateid, proovida ja katsetada kodus esialgu ehk teiega koos, siis koos sõpradega jne. Unustage tõepoolest kõik oma ootused pojale ja kuulake südamega, mida tema tahab. Millist elu ta endale tahab? Millised on tema unistused? Hoiduge hinnangutest (see ei ole realistlik, sellist asja ei ole olemas jne.) ja pidage kõike võimalikuks. Sukelduge koos nendesse mõttemängudesse. Selleks on vaja aega ja tahtmist, esialgu on poeg ilmselt ettevaatlik ja ei ava ennast eriti. Tal on vaja kogemust, et te tõesti kuulate ja tunnete huvi, mitte ei suru midagi peale või ei avalda oma arvamust.
Teine kuulamise teema on vastupanu uute olukordade suhtes. Midagi on neis olukordades (nt. laagrid), mis teda häirib. Te ütlete, et ta ei oska suurt midagi öelda. Poistel on raskem kui tüdrukutel endaga toimuvat sõnadesse panna. Siin on abiks, kui võtate taas aega ning pakute ise hoolival viisil välja erinevaid hüpoteese, mis temaga toimuda võib. N: Sulle ei meeldi see trenn, kus sa käid? See ei paku sulle pinget? Või ei meeldi sulle teised poisid, kes teil trennis on? Või on treener sulle kuidagi vastumeelne? Pange tähele, mis pojaga vestluse ajal mitteverbaalselt toimub. Isegi kui ta vaikib, annab tema olek, näoilme, muutused olekus teile aimu, milline teie oletus „soojem“ on. Sealt saate siis edasi uurida. Võib võtta mitmeid vestlusi, enne kui te kuskilegi välja jõuate. Kuid selliste lapse mõistmisele suunatud jutuajamiste kasu on veel muuski – laps hakkab pisitasa avanema ja rohkem usaldama, ta hakkab iseennast paremini mõistma ja muutub julgemaks, sest ta tajub, et tema on oluline ja temast hoolitakse tõeliselt.
10 aastane on vanuses, kus ta ei ole veel valmis täit vastutust kandma. Teda saab abistada sellega, et teha selged kokkulepped, mis on kellegi ülesanne. Näiteks koduses majapidamises – millist abi te vajate ja mida sellest on poeg valmis tegema. Planeerigegi üks jutuajamine, millest te kõik osa võtate ja kus teie sissejuhatuseks väljendate seda, miks ja millist abi teil on vaja. Hea, kui ka elukaaslane kampa lööb ja midagi enda peale võtab, see annab poisile head eeskuju. Kui ta on endale kohustused võtnud, siis leppige kokku ka see, millal või mis ajaks need tehtud saavad. Kui asjad jäävad tegemata, siis on teie kohus lapselt küsida, mis lahti. Kui ta on ära unustanud, siis mida saate teha, et ta järgmine kord ei unustaks. Või kui ta proovis ja ei saanud hakkama, siis tuleb kuidagi ülesannet muuta jõukohasemaks. Või kui tegevus oli täiesti vastumeelne, siis võib ta endale valida midagi muud. Ühises majapidamises peab kõigil olema oma vastutus, kuid sellest kinnipidamise eest saab hoolt kanda üksteisest lugupidaval viisil. Kohustused ei ole alati meeldivad, kuid nii õpib laps, et need on olulised.
Praegu on kontakti loomiseks lapsega väga õige aeg – järge ootavad ju üha keerulisemad aastad. Kui praegu õnnestub saavutada üksteisemõistmine ja arusaamine kohustuste olulisusest, siis ei pruugigi järgnevad aastad midagi pöörast kaasa tuua…
asja muudab ehk raskemaks ka see, et mina olen rase ja mul on suhteliselt paha olla, terve päev läbi. Kuna aga talle me seda uudist veel öelda ei saa (eelmine kord oli peetumine ja laps elas seda raskelt üle, seega ootame, kuni on oht möödas), siis peabki kuidagi hakkama saama.