Tere,
tahaksin teada, kas minu poja nutuhood on tema vanuse kohta tavaline nähtus, või peaksin muretsema - ja mida nendega üldse teha.
Laps vahel ärkab hommikul üles ja kui väikenegi asi pole nii nagu tal parajasti mõttes, või kui tõusta üles kiiremini kui ta tahab, vms pisike detail pole õige, hakkab nutma. Või siis mõtleb mingile asjale ette, nt kui on teada, et mõne aja pärast on vaja arsti juurde süsttima minna vms, siis hakkab selle ümber uluma. Vahel võib nutta kasvõi tund aega, püüan lohutada, rahulikult rääkida, temaga istudaida, aktiivselt kuulata...lõpuks ikka rahuneb, aga kas see on normaalne, et ta nii haleda loomuga on?
Ta on väga terane laps, hakkas 1.5 aastaselt rääkima, ja kogu aeg olnud ka väga tundlik, nt kui multikas natukenegi tundub, et keegi haiget võis saada, siis nõudis juba päris pisikesena, et ei taha enam vaadata või hakkas hirmsasti nutma. Kardan, et panustasin sellesse kõige rohkem ise, kuna lapse väiksena olles oli meil peres väga raske aeg ja sageli last magama pannes läks kops üle maksa kui tunni ajaga ka magama ei jäänud ja ringi trallis, ja siis käratasin peale või tutistasin. Süümepiinad siiamaani, aga nüüd mõtlen, et sel on väga kaugele mõju ja tema tänased nutuhood on sellega äkki seotud. Et kuidas siis heastada. Või kas enam ongi midagi teha, olengi kasvatanud tulevase mehe, kes igast väikesest asjast heitub ja ahastusse satub...? Ja kui ema enam ei ole, kes lohutaks ja patsutaks, mis ta siis teeb?!
Nutmine on lapse loomulik reaktsioon sellele, kui ta on kurb, kardab midagi, saab haiget, on mingil põhjusel õnnetu. Küsimus ongi teie jaoks selles, kas teie poeg liialt palju nutab, liiga sageli end kurvana või haiget saanuna tunneb. Küllap laste ja üldse inimeste tundlikkus ongi erinev ning isegi, kui meil oleks mõni mõõdupuu, siis ei aitaks see nutjaid kuidagi. Oletame, et teie poeg on kartlikum või on ärevam kui teised lapsed, siis kindlasti on talle tähtis see, mida juba olete teinud – püüdnud olla temaga, jääda rahulikuks, kuulata ja mõista. Kui püüelda selle poole, et poeg tunneks end rõõmsamana ja rahulikumana, siis on esmatähtis, et tunneks turvalisust, saaks kindel olla, et keegi ei halvusta teda, ei kritiseeriks, ei süüdistaks, ei alandaks, st hoiduks enesehinnangut kahjustavatest asjadest. Sellele vastukaaluks reageerige kõigele, mis teda toetaks, innustaks, aitaks tal endaase uskuda, seega andke positiivset tagasisidet (parim selleks on positiivsed mina-sõnumid).
Muretsete oma varasema käitumise negatiivsete tagajärgede pärast. See, mis oli, seda ei saa muuta. Kui poja tundlikkus ongi sellega seotud, siis on ikka tähtis see, kuidas praegu ja tulevikus poega kohtlete. Kui te praegu usute, et see polnud pojale hea, siis saate nüüd vältida lapse kohtlemist sel viisil, mis tema enesehinnangut kahjustaks. Kui laps kogeb, et olete rahulik, tasakaalus, teie reaktsioone ei pea kartma, siis ta usaldab teid ja see annab talle kindlustunnet ning ka tema ülitundlikkus väheneb. Mis puutub vanusesse, siis on 4-5.aastene laps rikkalikku kujutlusvõimega, tegelikkus ja filmielu võib vahel ka sassi minna ning filmis nähtu, raamatust loetu, ise väljamõeldu reaalsena näida. Kui saate piirata hirmutavaid lugusid ning pakkuda talle hästi ja turvalise lõpuga filme, muinasjutte jms. siis tehke seda. Olge tema jaoks olemas, et arutage koos seda, mis tema jaoks tähtis näib olema, ka igapäevaelus toimuvat. Kui ta saab endale vajalikke vastuseid, siis seegi on rahustav, selgust loov ja kindlustunnet pakkuv.
Ja lõpuks tehke ka enda joaks seda, mida vajate. Tähtis on ka iseennast väärtustada, et oleksite endaga rahul, siis tunnetab seda ka laps ja ärevuseks on vähem ruumi. Et pojast kasvaks terve, enesekindel, tasakaalukas, iseendaga hästi hakkamasaav rõõmus mees, selleks on vaja et tal oleks head suhted vanematega, kes on iseendaga rahul ja õnnelik.
