Minu just neljaseks saav tytrel on juba aasta komme pärida kui ma talle lasteaed järgi tulen, mis me nyyd teeme? Lihtsalt kodus olla ei taha või siis täpsustab, mis me kodus teeme...Millest see tuleb, mind hirmsasti vaevab talle 5 õhtul nädalas mingi programm välja mõelda - lauluring, sõbranna, mängutuba jne. Isegi pyhepäevadel kysib ja mina muudkui genereerigu ideid. On ta siis aktiivne või tegu milleski muus. Ma tulen talle alati peale 16.00 järgi, on see siis vara või mis ja seega tahab veel tegutseda...Kuidas teised lapsed saavad vagusi kodus kykitada, aga minu oma ei kuidagi?
Lapsed on oma loomult uudishimulikud ja aktiivsed. Tegutsemise soov on laste arenguks vajalik. Kui palju üks või teine laps soovib tegutseda sõltub lapse temperamendist ja iseloomust. Kui vaadata täiskasvanute seas ringi, leiate samuti inimesi, kes parema meelega istuvad kodus ja teisi, kellele meeldib käia väljas, matkata, õppida, uurida. Teie poolt kirjeldatud lapse käitumine on täiesti normaalne ja eakohane.
Teile, kui vanemale on mõtlemise koht, kas ma pean igale lapse soovile reageerima. Lapsi ei pea teenindama, nendega tuleb suhelda ja kokkuleppeid sõlmida.
Lapsevanemana tuleb meil endil arusaada, kus läheb minu taluvuse piir. Enda piirist tuleks rääkida ka lapsele nt. "Ma ei saa sinuga iga õhtu, midagi ettevõtta kuna mul on kodus ka omad toimetamised." Laps peab arusaama sellest, et vanemal on omad vajadused ja soovid. Vanema vastutus on lapsele sellest rääkida.
Lugedes teie kirja jääb tunne, et otsustajaks teie peres on laps. Lapsed tegelikkuses ei igatse sellist rolli, pigem tahavad nad teada kust lähevad vanema piirid. Seega on väga kohane öelda: "Täna lähme peale lasteaeda koju, mina teen süüa ja sina mängid oma asjadega. " Samuti oleks hea lapsega kokkuleppeid sõlmida nt. igal pühapäeval või kolmapäeva õhtul teeme midagi koos. Lapsed tahavad teada, mis toimuma hakkab ja kuna.
Kokkuvõttes on teil aktiivne ja tegutsemise himuline laps, kes tahab teada kust lähevad teie piirid.
