Minu kirjale vastas Meelike Saarna ja sain aru , et pean oma kirja natuke täpsustama. (eelmine kiri 19.04)
Meie laps ei lähe nutuga magama. Magamaminek toimub kõik väga rahulikult ja hea tujuga ja siis äkki keset ööd toimub suur kisa- magama läheb umbes 20.30 ja tihti on probleem 24.00-i paiku (vahel ka 03.00) : siis ei taha sülle, ei taha pikali, ei taha lutti, ei taha mõmmit, kui kõnetada viskab pikali- vahel jälle tahab sülle ja tahab mõmmit- jääb mulje et ta ei tea ise ka täpselt mida ta siis tahab. Täpsustuseks veel, et need paar õrna laksu mis ta saanud on- see toimus päeval siis kui jälle oli väga kõva jonn ja jonnid toimuvad päeval põhiliselt siis kui ta ei saa seda, mida tahab (ma ei suudakski mõista vanemat, kes karistab oma nutvat last öösel). Murelikuks teebki see, et milles on asi siis öösel ja miks laps lööb pead? Kas võib see siis olla mure isa koju tulemistes ja tööle minemistes (isa töötab välismaal ja viibib kodust eemal 4 nädalat ja siis on kodus 1nädal)?
Lisaksin veel, et meie laps saab väga palju hellust ja armastust, viibime palju värskes õhus ja mängime (tegemist siis sellise lapsega kes üksi mängida absoluutselt ei taha, samas esimene laps oli mul just selline üksi nohistaja-võis tundide kaupa oma asjadega rahulikult mängida) .
Ja seni kuni laps saab teha täpselt seda, mida ta tahab on meil kodus lausa muster-laps, kohe kui keelata on pikali maas ja kisa kostab kaugele (mina nimetan seda jonniks) ja siis ta lööb ka pea näiteks vastu maad-siiski õnneks õrnalt.
Äkki teen probleemi seal, kus seda ei ole. laps ju ei räägi veel ja ei oska ennast teisiti väljendada, AGA see pea löömine on minu jaoks hirmutav..
Loodan, et saite nüüd natuke selgema pildi meie olukorrast,
tänan vastamast!
Kui laps ärkab öösiti, ega siis muud teha olegi, kui püüda teda rahustada, silitada, vaikse ja rahuliku häälega rääkida, et kõik on korras, et emme on tema juures, et ta võib rahulikult uinuda... ja kõik see muu tavakohane jutt, mida emmed ikka lapse rahustamiseks räägivad. Nagu te isegi märgite - laps ei pruugi tõesti ise aru saada, mis teda täpselt häirib, see võib olla kole unenägu, halb magamisasend, janu, pissihäda, aknast sisse paistev valgus, mõni ootamatu heli, mis kostis tänavalt või kõrvaltoast, kardinavolt, mis unesegasena ärgates kohutava loomana tundus... Oluline on normaliseerida lapse tundeid ja talle kannatlikult tagasi peegeldada kõike seda, mida te lapses toimumas näete. Siin pole nii olulised mitte sõnad, vaid teie kannatlik, mõistev, rahulik olek ja toon.
Isa võib tõesti olla mõjutaja, eelkõige teie enda kaudu. Ehk olete ise mehe äraolekute ja tulemiste osas ärev või tundlik, laps peegeldab teis varjulolevaid emotsioone. Siin saate tegelda iseenda tunnete reguleerimisega. Kui ise olete rahulik, on seda ka laps.
Piiride panek on kindlasti oluline teema, piirideta laps tunneb, et temast ei hoolita. Laps ise ju ei tea, kus piirid on, ta katsetab nende ääri seni, kuni vanemad piiri paika panevad. Mõistagi on raske tulla toime lapse reageeringule piiripaneku järgselt: laps hakkab nutma, ehk ka asju loopima, hammustama vms, kui ta ei saa, mida ta tahab. Lapse tahtmised ja tunded on väga esil, ta ei oska oma soove edasi lükata ega tundeid varjata. Siin on vanemal oluline teha vahet enda ja lapse tunnete vahel. Laps tunneb pettumust ja pahameelt, kui ta midagi ei saa ja siin on täiskasvanu ülesanne ühelt poolt anda lapsele teada, et ta saab aru lapse nendest tunnetest, mida ta välja näitab (a la, et sulle ei meeldi, et...., sa oled pahene, sest...), öeldes sellega ühtlasi, et kõiki tundeid tunda on normaalne. Samas aga tuleks lapsel lasta oma tunne välja elada, see on tema tunne, tema frustratsioon, kui palju me emadena ka ei tahaks lapse valu enda kanda võtta - see ei ole võimalik. Tundekasvatuse sisse kuulub, et oleme mõistvad ja toetavad sel ajal, kui laps oma pettumust nt suure nutuga välja elab. See nutt ei peaks iseenesest olema põhjuseks, et vanem oma otsust muudab - põhimõttel, et las laps saab, mis tahab, peaasi, et ei nuta. Kui olete endiselt kindel antud piiri tõmbamise vajalikkuses, tuleks ka vaatamata lapse reageeringule enda juurde jääda.
Pea tagumine võib mõnel juhul tõesti olla ka ohu märk. Võite võtta perearstilt saatekirja lapseneuroloogile, kes lapse üle vaatab. Suure tõenäosusega pole siin ilmselt neuroloogilist probleemi, kuid spetsialistiga konsulteerida tasub.
