Olen juba täitsa nõutu ja seepäpärast pöördun teie poole ja üritan oma muret lahti seletada.
Poiss on niisiis 10 aastane, käib kolmandas klassis. Ja suurim mure nii koolis kui kodus on see, et ta unustab pidevalt midagi ära. Küll unustab ta asju koju ja kooli, kaotab midagi ära, unustab küsida õpetajalt ühte ja teist...Ma ei tea, millest see tuleb või kuidas peaks reageerima. Me räägime kodus rahulikult, et kui ta midagi unustab, kannatab ta ise selle all ju kõige rohkem. Näiteks kaotas ära ta piletid ühele etendusele, milles ta ise esineb. Ta väga tahtis, et me tuleks seda vaatama, ometi kaotas ta piletid koolimajas ära. Ja kui ta peab neid otsima, siis ta väga põhjalikult seda ikkagi ei tee ja ei viitsi ka. Alati on mõni kooli asi koju ununenud, selle eest saab märkusi ja koolis pahandada. Mina ei jaksa isegi pahandada.
Kärsitu on ta ka.Kõige suuremaid raskusi valmistab matemaatika, mis läheb ju järjest raskemaks ja kui peab kodus õppima natuke kauem, ei suuda ta keskenduda vaid mõtleb, kuidas kiiremini arvutisse saaks. Me oleme tal lubanud arvutis veeta päevas kaks tundi, kui kõik muud asjad nagu õppimine ja trennis on tehtud/käidud. Samas on ju päevi, kus ajast lihtsalt ei tule välja ja siis ta kiirustabki õppimisega, et jumala eest arvutisse ka veel saaks. Me üritame seda kokulepet muuta, et kui on trennipäevad, siis arvutisse kahjuks ei jõua, et siis nendel päevadel kas on pool tundi vaid või kui ei jõua õpitud, ei ole üldse. On see liiga karm? Samas tundub, et lapsele ei jäägi nädala sees enam muud, kui õppimine ja trenn. Trennivabadel päevadel olen tal lubanud sõbra juurde minna paariks tunniks. Aga kuidas saaks nii, et ta ka õppimisse sama kirglikult suhtuks, kui sõpradega mängimisse või arvutisse? Vist ei saagi, need viimased tegevused on ju need, mis talle meeldivad. Samas on kahju, kui ta matemaatikas näiteks teistest täitsa maha jääb, sellest on tal endal ka kahju, ma näen seda aga omal jõul ta end kokku võtta ei suuda.
Lühidalt kokkuvõttes - saan nii trennist treenerilt kui koolist õpetajalt tagasisidet, et laps on väga jonnakas (trennis) ja tuisupea ning pingis püsimatu (koolis).
Olen proovinud teha päevaplaani, et tal oleks lihtsam oma asju sättida aga juba ei pea ta sellest kinni, jätab midagi tegemata ja lükkab järgmisele päevale (nt toa koristamien, raamatu lugemine vms). Samas mõnel päeval on ta väga tubli, viib oma algatusel prügi välja, koristab tuba.See aga võib olla seotud taskuraha saamisega, kuna oleme lubanud iga päev anda teatud summa, kui koolis pole märkuseid ja kodus on ka meil suhted head, pole vastu lärtsumist vms. Kas see on vale? Kas võib olla, et ta teebki siis kõike raha pärast? Samas kas siis on õige anda taskuraha kuigi ta meie meelest ei ole seda ära teeninud?
Tahaks väga minna Gordoni perekooli aga kahjuks kahele inimesele peres käib see hetkel üle jõu, liiga kallis. Raamatust "Tark lapsevanem" olen küll üritanud abi saada aga ausalt öeldes ei ole see praktikas nii lihtne, tahaks rohkem suunamist.
Tänan ette ja loodan, et mu teema püstitus ei ole liiga segane.
10-aastasel on juba eelpuberteedi aeg, see teeb lapse rahutumaks, pidetumaks, hajameelsemaks. Just sel ajal juhtubki reeglina, et lapsed, eriti poisid, hakkavad halvemini õppima, tublidest viielistest saavad rahutud rässud. Seesugune „ärapööramine“ kuulub arengu juurde. Lapsed ei tee midagi põhjuseta, on ilmne, et poisil on omaenda muutuste sees keerukas olla. Kindlasti vajab laps toetust ja tähelepanu, mõistmist ja kuulamist. Väga hea, et olete poisiga läbirääkimisi pidanud ja kokkuleppeid teinud. Tasude ja karistuste rakendamine on aga riskantne, sest ükski karistus ei võta ära lapse vajadust – tekitab vaid hirmu – ning tasud tekitavad sõltuvust. Kuulamine, püüd mõista, püüd arvestada ka lapse ettepanekuid ja lahendusi – see on see tee kasvatuses, mis annab osa vastutusest ka lapsele. Mõistagi juhtub, et läbirääkimiste ja teineteise kuulamise käigus ei saada üksteistest piisavalt aru, ja sel juhul sõlmitud kokkulepped ei toimi. Toimiva kokkuleppe alus on eelnev mõistmine, milles üldse on asi, selge arusaam, miks laps käitub teataval viisil.
Selleks, et lapsest aru saada, tuleks teda tähelepanelikult kuulata (Gordoni raamatus kirjeldatakse aktiivset kuulamist, see on tõesti tõhus). Just kuulamine on see tegevus, millega saame teist inimest kõige efektiivsemalt aidata. Kuulamine tähendab, et leitakse sobiv aeg ja koht, kus segamatult kahekesi olla ning keskendutakse täielikult vaid kuulamisele. Abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (poja mõtted-vaated ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu). Kuulamise juurde ei kuulu moraal ja hukkamõist, ka mitte lohutamine ja nõuanded. Kuulamise kõige olulisem idee on see, et ma annan teisele märku, et tema tunded ja mõtted on väga tähtsad. Kui laps tajub, et teda respekteeritakse, on tal lihtsam teiega koostööd teha. Jõu kasutamine suhetes kahjuks hävitab usalduse.
Lapse kuulamine, mõistmine ja toetamine on arenguliselt väga oluline. Laps saab rääkides asjad enda peas selgemaks, ja täiskasvanu saab lapsest paremini aru. Kui te lapse kuulamise tulemusena saate paremini aru, mida poiss mõtleb, tunneb, vajab, kardab, on teil ka lihtsam talle toeks olla ning temaga kokkuleppeid sõlmida. Reeglid on tingimata vajalikud nagu ka järjekindlus neist kinnipidamisel, kuid ei tohi ära unustada, et lapsel on oma vajadused, omad lahendused.
Ka eelolevast kommentaarist saate noppida teile sobivaid viiteid (nt päevaplaan, meeldetuletusnimekiri).
