Olen üksikema ja laps on veidi üle 9 kuu ning nii kui mina eelmale lähen, laps kohe jonnib ja jookseb kohe mulle järele, kuigi vanaema ka koguaeg ligidal - kas see on normaalne ning kas see ka möödub, sest kardan, et kui tööle tahan minna, siis poelgi võimalik last vanaemaga jätta, või veel hullem lapsehoidjaga.
Teie laps on praegu veidi üle 9-kuune. See on vanus, mil laps reageerib võõrastele intensiivsemalt kui varem. Kuigi laps suutis eristada ema teistest juba palju varem, ei reageerinud ta võõrastavalt, jälgides pigem huviga uusi nägusid ja naeratades nii emale kui teistele.
Nüüd, umbes 8-kuuselt ei pruugi teised, vähem tuttavad inimesed enam lapsele rõõmu valmistada. Tal ei pruugi olla ka ebameeldivaid kogemusi - see on lihtsalt periood, kus ema mittenägemine, tema eemalviibimine on lapsele pettumus ja võib mõjuda ka hirmutavalt.
Seega tuleb lapse soovi olla võõra ilmumisel ema lähedal võtta kui loomulikku, lapse arenguga kaasnevat ilmingut. Kui ema on juures, siis lapse hirm väheneb ja ta asendub uudishimuga teiste inimeste ja ümbritsevaga tutvumisel.
Võiks koguni öelda, et kui lapsel ei oleks selleks ajaks välja kujunenud üht lähedast kindlat inimest, keda ta kõikidele teistele eelistab, kelle juurde minna ja end kaitstuna tunda, oleks see märk sellest, et midagi on valesti.
Muretsete, mis saab edaspidi, tuleb ju peagi aeg, kus peate tööle minema ja lapse teiste hoolde jätma. Nagu juba mainitud, siis kirjeldatud ilmingud käivad lapse arengu juurde. Eelduseks, et see periood mööduks nii, et lapses säiliks julgus ja uudishimu ümbritseva suhtes, on piisava kindlustunde ja kogemuse saamine, et ema ei kao kuhugi ja on olemas, kui ta teda vajab.
Lapse kasvades suudab ta järjest enam aru saada, et ema on olemas ka siis, kui ta on teises toas ning veelgi hiljem talub ja mõistab ta seda, et ema lahkub kodunt ja tuleb jälle tagasi. Teiste inimestega harjumist kergendab kogemus, et ema on samal ajal ka olemas ja nii mõnda aega.
Kui ta aga peab pidevalt kartma, et ema kaob kuhugi, ta ei leia teda üles, süvendab see hirmu ja vajadust ema nö kontrollida ning igal sammul talle järgneda ning klammerduda.
Niisiis, esilagu veetke tulevase hoidjaga palju aega kõik koos ning olge läheduses, pakkuge lapsele füüsilist kontakti, kui ta seda vajab, reageerige ise rahulikult tema soovile olla teie juures. Kui laps kogeb turvalisust, pole tal põhjust ärevuseks ning seejärel suudab ta kohaneda ka muutustega.
Parimate soovidega,
Marge Vainre
